Kaarel Kurismaa (sündinud 13. mail 1939 Pärnus) on eesti maali- ja installatsioonikunstnik[1].
Kurismaa on lõpetanud 1965. aastal Tartu Kunstikooli kunstilise kujundajana ja õppinud aastatel 1966–1971 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maali erialal.
Ta on töötanud dekoraatori, animaatori ja pedagoogina.
Temast valmis 2024. aastal portreefilm "Kaarel Kurismaa ajatuse piirid".[2]
Looming
Kurismaa on üks Eesti esimesi kineetilise kunsti viljelejaid. Ta kasutab oma teostes vormi, heli ja värvi kooskõla. Kuna kineetiline kunst tõusis Eestis põranda- või poolpõrandaalusest staatusest välja alles pärast taasiseseisvumist (esimene kineetilise kunsti näitus “Mobile”, mille korraldaja oli Kaarel Kurismaa, toimus 1995. aastal), tuntakse Kurismaad samavõrd ka maalikunstnikuna ning nukufilmide režissööri ja kunstnik-lavastajana.
Ta on üks Eesti kunstiajaloo eripärasemaid loojaid, sünergilise platvormiga kunstnik, kes suudab mängleva kergusega ühendada väga erinevaid väljendusvahendeid: liikumist, valgust, heli ja füüsilist vormi ning seda nii väiksemates kui ka monumentaalobjektides. Kaarel Kurismaa erilisus väljendub leidmaterjalide, mööbliosade ning neid liikuma, helisema ja vilkuma paneva elektroonika metamorfoosis. Tema liikuvad ja ümisevad objektid toimivad justkui hingestatud masinatena. Kaarel Kurismaa loomingut võib kõrvutada näiteks Jean Tinguely, Bruno Munari, Robert Rauschenbergi ja kaasaegsetest kunstnikest Fischli & Weissi loominguga.[3]
Tema teoseid leidub Tartu ja Eesti Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone ning Zimmerli Kunstimuuseumi (USA) kogudes.
Isikunäitusi
- 2008 “Polüfooniline”, SooSoo galerii, Tallinn
- 2009 “Teise süütuse tuba”, Tartu Kunstimuuseum
- 2015 “Väike masin ja sõbrad”, Vabaduse galerii, Tallinn
- 2018 "Kollase valguse orkester" Kumu kunstimuuseum
Ühisnäitusi
- 2013 “Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku”, Kumu kunstimuuseum
- Kumu püsiekspositsioon, Tallinn
Tunnustus
Isiklikku
Tema abikaasa on sisearhitekt ja maalikunstnik Mari Kurismaa.
Viited
Välislingid
