Järva foogtkond hõlmas üldiselt muistse Järvamaa territooriumi, mis 1222. aastaks oli langenud Taani võimu alla. Ent selle esimene foogtHebbe tapeti 1223. aastal ja pärast eestlaste vastupanu mahasurumist vallutas Järvamaa Mõõgavendade ordu. Teatud aja kuulus Järvamaa ka paavsti legaadi poolt moodustatud vaheriiki, kuid hiljemalt 1233. aastaks oli tegelik võim seal taas mõõgavendade käes. Nende esimene ja ainus foogt on teada 1234. aastast. Stensby lepingu kohaselt säilitas oma võimu Järvamaal ka Liivi ordu, kuid ei tohtinud sinna Taani kuninga loata ehitada linnuseid ja pidi kuningat abistama sõjaretkedel venelaste vastu. Seetõttu on ka arvatud, et Järvamaa jäi ametlikult Taani võimu alla ja ordu oli seal kuninga vasall. See arvamus ei tundu aga siiski päris tõele vastavat.
14. sajandil eksisteeris mõnda aega ka Paide komtuurkond, mis hõlmas tõenäoliselt sama ala, mis foogtkondki. Nii eksisteeris Järvamaal kaksikvõim, mis osutus aga ebamõistlikuks. Umbes sajandi keskpaiku ühendati see aga Järva foogtkonnaga.
Foogtkonna eesotsas oli foogt, kellel oli seal kõrgeim kohtu-, haldus- ja sõjaline võim. Lisaks talle oli seal ka teisi ametnikke, kellest nimeliselt on teada mitmeid linnusekomtuure, kumpaneid ja teisi ametimehi.
Järvamaa sattus Vene vägede rünnaku alla juba Liivi sõja alguses, 1558. aasta sügisel. Siiski ei läinud venelastel korda Paidet ei sel aastal ega ka 1560. aastal vallutada. Viimane foogt Bernd von Smerten foogtkonnas küll ei viibinud, kuid see-eest tegutses edukalt tema asetäitja Caspar von Oldenbockum. Seetõttu eksisteeris foogtkond kuni 1562. aastani, mil ordu likvideeriti ja selle alad liideti Poolaga, ent langesid peagi Rootsi kätte.
