Püha Juliana tegude kohta ajaloolisi tõendeid ei ole.
Legendi järgi elas Juliana Nicomedias ning oli lubatud naiseks noorele aadlikule, kelle nimi oli Evilasius (või Eulogius või Eleusius). Juliana isa, Rooma leegionide auahne ametnik Africanus oli pagan ning suhtus kristlastesse vaenulikult, põlates ka oma tütart, kes oli kristlane. Parajasti käisid Diocletianuse ja Maximianuse aegsed kristlaste vaenamised. Juliana tahtis noormehele korvi anda, sest tema kutsumus nõudis, et ta jääks vallaliseks. Ta seadis algul tingimuseks, et noormees saaks Nicomedia prefektiks. Kui see tingimus oli täidetud, nõudis Juliana kosilaselt kristlaseks saamist. Seda tingimust too täita ei saanud. Isa püüdis hirmutamise ja piinamisega tütart alluma sundida, kuid see ei õnnestunud. Seda hirmutamist on vanades käsikirjades kirjeldatud draakoniga võitlemisena, mistõttu teda sageli kujutatakse draakoniga võitlemas.
Endine kosilane kartis, et Juliana saab kellegi teise naiseks, ning andis ta Diocletianuse või Maximianuse aegsete kristlaste vaenamiste ajal kohtu alla kui kristlase. Juliana kisti alasti, riputati juukseid pidi üles, tema pähe valati sula pliid (teise versiooni järgi teda algul põletati ning seejärel keedeti õlikatlas), ta aheldati ning heideti vangitorni. Ingli kujul ilmus talle kurat, et Julianat veenda, et see, mille ta tagasi oli lükanud, on tegelikult hea. Aga Juliana kuulis ainult häält taevast, tundis kuradi ära, aheldas ta ning lõi kuradit ahelatega, mis Julianalt endalt ära langesid. Kui Juliana vangist välja toodi, tõi ta aheldatud kuradi enda taga kaasa ning uputas ta turuplatsil peldikusse. Nüüd tõmmati ta rattale, kuid üks ingel purustas ratta ja tegi Juliana terveks. Seejärel pandi ta keeva plii katlasse, kuid ta jäi terveks. Lõpuks raiuti tal pea maha. Kurat ilmus jälle välja ning pidi põgenema. Kohtunik uppus merel koos 30 mehega.
Koos Julianaga suri märtrisurma püha Barbara Nicomediast.
Veidi hiljem olevat Nicomediast läbi rännanud aadlinaine Sephonia, kes võttis Juliana surnukeha Itaaliasse kaasa ning laskis ta Campanias matta.
Austamise ajalugu
Julianat on Cumaes ja Napolis austatud 6. sajandist.
Püha Julianat on esimest korda mainitud teoses "Martyrologium Hieronymianum" 16. veebruari all. Seal on tema sünnikohaks märgitud CumaeCampanias (In Campania Cumbas, natale Julianae). Nähtavasti sulandus Nicomedia märtri Juliana austamine Cumae püha Juliana austamisega (sellega on seotud jutustus Nicomedia Juliana matmisest) Campaniasse. Pole selge, kas Cumae Julianat hakati Nicomedia Julianaga samastama viimase ümbermatmise tõttu või surigi ta tegelikult Napolis.
Julianat on mainitud ainult ühes nimetatud teose käsikirjas (Codex Epternacensis). Siiski peetakse ilmseks, et see maining on autentne, sest paavst Gregorius I mainis ühes kirjas püha Juliana erilist austamist Napoli ümbruses. Vaga matroon nimega Januaria oli lasknud ehitada ühele oma valdusele kiriku või palvela ning soovis selle pühitsemiseks püha Severinuse ja püha Juliana reliikviaid. Gregorius kirjutas Napoli piiskopileFortunatusele ning tegi talle korralduse Januaria soovile vastu tulla (Gregorii Magni epist., lib. IX, ep. xxxv).
Julianast räägib ka Beda teoses "Martyrologicum", kasutades legendil põhinevat pühakuelulugu.
Püha Juliana austamine oli keskajal väga levinud, eriti Madalmaadel. Sel ajal sai temast sünnituste ja haiguse kaitsepühak.
13. sajandi alguses maeti tema säilmed ümber Napolisse. Sellest sündmusest on säilinud kaasaegne teade.
Osa tema reliikviaid on BrüsselisSabloni Jumalalaema kirikus. Tema väidetavaid reliikviaid on ka mujal Itaalias, Hispaanias, Inglismaal, Hollandis ja Saksamaal.
Ikonograafia
Maalidel ja vitraažidel kujutatakse püha Juliana piinamist või siis tema võitlust kuradiga või aheldatud kuradit.
