Sandoval oli konservatiivse partei esindaja ja kuni 1845. aastani Managua linnapea (ametlikult Managual linnaõigusi siiski veel ei olnud).
Kui El Salvadori riigipea Francisco Malespíni vastu sõda alustati, saatis riigipea Manuel PérezChinandegas kogunevad Nicaragua väed Chichigalpasse, takistades nii sõjategevust. See Malespínile osutatud toetus kutsus aga esile parlamendi vastuseisu, nii tagandas põhiliselt Liberaalse partei poolt kontrollitav parlament Péreze 16. septembril ja tema kohuseid asus täitma liberaalide hulka kuuluv Emiliano Madriz. 25. oktoobril tungisid Malespíni juhitavad El Salvadori ja Hondurase ühisväed Nicaraguasse. 26. novembril alustasid nad rünnakut Leónile. Rünnak kestis 45 päeva. Konfliktid tekkisid ka Nicaragua konservatiivide ja liberaalide vahel, konservatiivid lahkusid linnast ja otsustasid valida endi seast uue ülemdirektori kohusetäitja, kelleks sai 16. detsembrilSilvestre Selva, osad konservatiivide väesalgad liitusid ka linna ründajatega. Uue konservatiivide valitsuse residentsiks kujunes Masaya. 20. jaanuaril sai tema asemel ülemdirektori kohusetäitjaks Manuel Blas Antonio Sáenz, koos temaga suundus sinna ka Sandoval.
Pärast Leóni langemist sai sealseks kuberneriks konservatiivide vägesid juhatanud José Trinidad Muñoz Fernández. 3. märtsil sõlmisid Sáenz ja Sandoval Malespíniga rahu ja 10. märtsil alustas Masayas tööd Nicaragua parlament. 12. märtsil valis see José León Sandovali uueks riigi ülemdirektoriks. 24. juulil 1946 andis ta Managuale linnaõigused. Tema võimuloleku ajal hakkas ilmuma riiklik ajaleht Registro Oficial.
Sandovali ametisolekuaega halvasid süüdistused võimu kuritarvitamises, mistõttu mõnda aega juhtis riiki faktiliselt saadik José María Sanders, hiljem aga teine saadik Hermenegildo Zepeda. Viimaks lükati süüdistused ümber ja Sandoval sai võimu tagasi.[2]
