Johannes Bey oli sünnipäritolult Tartu kodanik. 1504. aastal immatrikuleeriti ta Rostocki ülikooli.[2]1517. aasta paiku oli temast saanud Tartu toomhärra, kellena ta püüdles toompraosti kohta, kuid ei saanud seda. 1524. aastaks sai temast siiski toompraost; seda kohta hoidis ta kuni 1532. aastani.
Bey valiti piiskopiks pärast eelmise piiskopi Johann Blankenfeldi ootamatut surma Hispaanias1527. aasta sügisel. Et viimane suri kaugel, siis ei teatud Liivimaal kuni aasta lõpuni tema surmast ja Bey valiti piiskopiks alles 1528. aasta märtsis. Blankenfeld oli tahtnud oma järglaseks Tartus teha Karl V asekantslerit Balthasar von Waldkirchi, kuid toomkapiitel valis siiski Bey, sest ta oli linnakodanik ja tundis kohalikke olusid hästi, samuti võis Bey valiku taga olla ordumeister Wolter von Plettenberg, kes ei tahtnud, et mõjukad välismaa tegelased end Liivimaa asjadesse segavad. Hoolimata kartusest, et keiser võiks Bey kandidatuuri vastu olla, sai Bey juba 1528. aasta juunis keisrilt kinnituse oma ilmalikule võimule ja temast sai Saksa-Rooma riigivürst. Paavsti kinnituse oma vaimulikule võimule sai ta aga alles 1532. aasta augustis; see võimaldas Beyl ühtlasi selle ajani hoida enda käes nii piiskopi kui ka toompraosti ametikohta. Pärast kanoonilist kinnitust piiskopikohale pidi ta aga praostikohast loobuma.
Bey valitses ettevaatlikult, sisemist rahu hoides. Seetõttu andis ta Tartu rüütelkonnale ja linnale senisest veelgi laiemaid privileege, mis piiskopi võimu üha kitsendasid. 1530. aastal vabanes ta tänu Riia peapiiskopi Thomas Schoningi nõuetele Plettenbergi ülemvõimu alt, mille viimane oli Liivimaa piiskoppide üle 1526. aastal Volmari liiduga kehtestanud.
↑Johannes Bey Rostocki ülikooli matrikliportaalis [1].
Kirjandus
Kivimäe, Jüri. Ein Kamel für Dorpat und ein Truthahn für Moskau. Geschenksendungen zwischen Livland und Russland im Jahr 1534. − Zwischen Lübeck und Novgorod. Wirtschaft, Politik und Kultur im Ostseeraum vom frühen Mittelalter bis ins 20. Jahrhundert. Norbert Angermann zum 60. Geburtstag. Toim. Ortwin Pelc ja Gertrud Pickhan. Lüneburg: Institut Nordostdeutsches Kulturwerk, 1996. Lk 233–248.
Maasing, Madis. Markkrahv Wilhelmi suhted Tartu piiskoppidega (1530.–1550. aastatel). − Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat 2012. Tartu: 2013. Lk 93–128 (PDF).
