Koadjuutorikohta oli endale juba 1509. aastast taotlenud ka Saare-Lääne toomdekaan Johann Wetberg, kes püüdis oma positsioone tugevdada ka edaspidi, kuid tagandati 1516. aastal, pärast järjekordset Roomas-käiku, dekaani kohalt.[4]
1513. aasta novembris valiti Kievel väidetavalt Tartu piiskopiks, kuid ta ei astunud sellesse ametisse.[5]
Pärast Johannes Orgase surma kinnitati Kievel 23. märtsil 1515 Saare-Lääne piiskopiks ja pühitseti Riia peapiiskopi poolt 24. juunil 1515 pidulikult ametisse. Viimasel üritusel, mis toimus Haapsalus osalesid ka teised Liivimaa võimukandjad või nende esindajad.[6]
Kievel korraldas aastail 1519–1522 visitatsioone[7] ning taotles maahärra võimu suurendamist, kuid selle taotluse nurjasid vasallid. 1524. aastal oli ta sunnitud andma vasallidele eesõiguskirja, milles piirati maahärra võimu.[8][9] Kevel soovis ka Vana-Pärnusse rajada kõrgemat kooli, kuid seegi plaan ebaõnnestus.
On oletatud, et Kievel laskis 1517. aastal trükkida eestikeelse katoliikliku katekismuse ("Kieveli katekismus")[viide?].
↑J. Siebmacher's grosses und allgemeines Wappenbuch. Bd. 3. Abth. 11, Der Adel der russischen Ostseeprovinzen. T. 2, Der nichtimmatrikulirte Ade. Toim. M. Gritzner, 1901, lk 91 ; Livländische Güterurkunden (aus den Jahren 1501 bis 1545), Band II. Väljaandja Hermann von Bruiningk, Riia, 1923, Nr. 232.
↑Leonis X. Pontificis Maximi Regesta, toim. Joseph Hergenröther, 1884, nr. 4802.
↑Anu Mänd, "Piiskoppide vappidest ja Medicite vapist Kuressaare linnuses", Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 2013-2014, 2015, lk 150-158.
Leonid Arbusow vanem, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert", aastaraamatus Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik, 1900 [1. osa], lk 43; 1902 [3. osa], lk 55; 1911/1912/1913 [4. osa], lk 100–101.