Johannes Eduard Allikas VR II/3 (14. märts 1895 Rapla vald – 13. mai 1952 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane, vanemallohvitser.
Johannes Allikas sündis Kuusiku mõisas talupidaja peres. Õppis ministeeriumikoolis, töötas pärast kooli sepana.
Maailmasõja puhkedes teenis tsaariarmee jalaväes. Vabadussõjas oli alates 19. veebruarist 1919 vabatahtlikult Kalevlaste Maleva reservis, hiljem tehnilises roodus. 1919. aasta juulist sai vanemallohvitseriks. Võitles Lõuna-Eestis, Lätimaal ja Pihkva rindel Punaarmee ja Landeswehri vastu. 1919. aasta aprillis sai Peteserimaal Suur-Bereznjuki küla all haavata. 1920. aastal oli kuulipildujate komando nooremohvitseri kohusetäitja, sama aasta augustis vabastati teenistusest.
Talle anti 1919. aastal Saputschje küla all üles näidatud lahingulise vahvuse eest VR II/3. Lisaks sai autasuks Harjumaal Rae vallas Lõhe talu.
Kuni 1939. aastani oligi talupidaja, siis siirdus koos pojaga Tallinna. Töötas Franz Krulli masinatehases sepana. Oli Vabadusristi Vendade Ühenduse Tallinna osakonna liige.
Nõukogude okupatsiooni ajal töötas Tallinnas masinatehases Ilmarine sepana. Oli märtsis 1949 küüditatute nimekirjas, polnud aga äraviimise ajal kodus ja pääses Siberisse viimisest.
Kirjandus
