Kirikuisade kinnitust mööda kirjutas Johannes mitu Uue Testamendi raamatut: Johannese evangeeliumi ja kolm Johannese kirja, kõik on loomult väga erinevad sünoptilistest evangeeliumitest. Väidetavalt palusid Väike-Aasia piiskopid tal kirjutada evangeeliumi, et võidelda ebioniitidega, kes väitsid, et Kristust polnud enne Maarjat olemas.[1] Räägiti ka, et Johannes koostas oma evangeeliumi, kuna Matteus, Markus ja Luukas olid kõnelenud Jeesuse elust vaid üheainsa aasta vältel pärast Ristija Johannese vangistamist ja surma.[2] See, kas apostel Johannes oli ka ilmutusteraamatu autor, ei ole veel kinnitust leidnud. Vana traditsiooni järgi oli ilmutusteraamat tõepoolest apostli kirjutatud, kui ta oli pagendatud Patmose saarele, kuid Johanneseid leiab piiblilehekülgedelt mitmeid ning tänapäeval arvatakse, et ilmutusteraamat võis olla kirjutatud hoopis Väike-Aasias esimese sajandi lõpus.[3] Ajalookriitikud on öelnud, et kõik viis piibliraamatut ei saa olla kirjutatud sama autori poolt, ning on ebatõenäoline, et need on kirjutanud kirjaoskamatu Johannes.[4]
Kristliku pärimuse järgi oli Johannes apostlitest viimane ellujäänu ja suri ainsana loomulikku surma umbes 94-aastaselt Efesoses, tõenäoliselt 2. sajandi alguses pKr.[5]
Johannes sündis GalileamaalGenneesareti järve kaldal Betsaida kalurikülas Sebedeuse ja Salomee (Joosepi kasutütar) peres ning sai Jaakobuse vennaks. Jeesus kutsus kahte venda nende järsu käitumise tõttu kõuepoegadeks (kreeka keeles Βοανεργές Boanerges).[6] Perekond tegeles kalapüügiga ning võib oletada, et nad olid pigem jõukad. Markuse evangeeliumis on öeldud, et kui Johannes ja Jaakobus lahkusid isa kalapüügipaadist, jäi too sinna koos palgalolevatega. Tihtipeale on Jaakobust mainitud enne Johannest, millest võiks järeldada, et Johannes oli vennast noorem. See-eest on tõenäoline, et Johannes oli Jeesusele lähem, kuna Jeruusalemma ülevõtmiseks saadeti linna eelnevalt just Johannes ja Peetrus.[4][7]Pauluse kirjas galaatlastele on Johannest ühes Peetruse ja Jaakobusega nimetatud kristluse sammasteks Jeruusalemmas.[4] Kuigi Johannese nimi ei ole otseselt neljandas evangeeliumis mainitud, saab just sellest selgeks tema lähedus Jeesusega.
Kuigi apostel Johannesele pole otseselt vihjatud kui Ristija Johannesejüngrile, võib arvata, et ta võis olla üks kolmest tema jüngritest, kuni temast sai Jeesuse järgija.[7] Aastal 27 tunnistasid nad Kaana pulmas Jeesuse esimest imetegu (Jh 2:1–11), mille järel said nad taas kalameesteks, kuni Jeesus nad oma jüngriteks kutsus. Ühes Jaakobusega tunnistati, kuidas JeesusPeetruse ämma tervendas, Jairuse tütre surnuist äratas ning kuulsid, kuidas taevane hääl Jeesust Pojaks kutsus (Lk 9:35). Ometigi on mainitud, et "lemmikjünger" sai paar korda Jeesuselt pahandada. Markuse ja Matteuse evangeeliumitest lähtudes palusid Johannes ja Jaakobus kohatult kohta Jeesuse kõrvale tema kirkuses, mis vihastas välja teised apostlid ning Jeesus vastas, et see pole tema lubada (Mt 20:23; Mrk 10: 35–45). Matteuse evangeeliumis on küsijaks Salomee, et säilitada apostlite ideaalsus. Lisaks sellele tahtsid vennad samaarlaste jumalatõrjuvusele tasuda tulekahjuga, mistõttu pöördus Jeesus ümber ning sõitles neid (Lk 9: 51–55).[4] Olenemata paarist libastumisest oli Johannes üks tema lähimatest jüngritest ning teda on piiblis kirjeldatud kui "Jünger, keda Jeesus armastas" (Jh 19:26) või "see, keda Jeesus armastas" (Jh 13:23)[8][5].
"See, keda Jeesus armastas"
Traditsiooni kohaselt oli Johannes Jeesuse armastatud apostel. Mõned kriitikud usuvad, et kirjaoskamatu kalamees suri enne, kui Markuse evangeelium kirjutati, mis välistaks Johannese kui "Jüngri, keda Jeesus armastas".
Johannes püsis pidevalt Jeesuse kõrval. Toetas temale pühal õhtusöömaajal, järgnes Jeesusele, kui teda viidi Hannase ja Kaifase kohtu alla. Peale Pontius Pilatuse otsust oli ta Jeesuse kõrval teekonnal Kolgata mäele ning nuttis koos Maarjaga, olles ainuke apostel Jeesuse risti jalamil. Enne surma usaldas Jeesus enda ema eest hoolitsemise Johannese ülesandeks, öeldes: "Vaata, see siin on sinu ema" (Jh 19:27). Kuuldes Jeesuse ülestõusmisest, oli just Johannes esimesena koopa juures, kuid Peetrus sisenes koopasse enne teda.[9]
Johannes ja Maarja
Pärast Jeesuse surma kandis Johannes jumalaema eest hoolt. Kristlaste tagakiusamise tõttu sai Johannese ja Maarja peidukohaks Väike-Aasia linn Efesos, mis oli umbes 225 000 elanikuga kaubanduslinn. Maarja kaitsmiseks lõpetas Johannes avaliku jutlustamise. Johannes oli 53. aastal seltsiliseks Maarjale tolle misjoniteekonnal Küprose saarele. 57. aastal oli Johannes üks esimesi, kes kuulis Maarja ilmutusest enne tema uinumist, ning matusepäeva õhtul koguneti tema majja ühisele einele.[5]
Jumalasõna kuulutamine pärast Jeesuse surma
Neitsi Maarja surma järel hakkas Johannes uuesti jumalasõna levitama, seda põhiliselt Väike-Aasias, kuni keiser Domitianus ta Patmose saarele pagendas.[10] Patmose saarel sai ta väidetavalt nägemuse ja kirjutas ilmutusteraamatu. 60. aastal kohtus ta Hierapolises apostel Filippuse ning Bartolomeusega. Koos läksid apostlid palvetama sealse Mao templi juurde, kus pesitses hiigelmadu. Palvetamise lõpuks vajus hiigelmadu elutult maha ning tempel talle peale. Kui linnaelanikud seda näinud olid, tervendasid apostlid palvetega hulga linnarahvast, teiste hulgas oli ka 40 aastat pime Stahhios.[5] Ta levitas Jeesuse sõna oma surmani. "Mu armsad lapsed, armastage teineteist," olid sõnad, mida ta lausus igal kokkusaamisel. Enne surma olevat ta kaevanud endale ristikujulise haua.
Pühad
27. detsembril tähistatakse kolmandat jõulupüha, mis oli evangelist Johannese päev. See tähistab talvist pööripäeva ning on tuntud ka kui talvine jaanipäev. Idakirikus tähistatakse Johannese päeva 26. septembril. Veel mälestatakse teda 6. mail.
Kujutamine kunstis
Noorimat apostlit on kunstis kujutatud kas pikajuukselise noorukina või hallipäise vanakesena. Sageli on Johannest kujutatud ilma habemeta, et rõhutada tema noorust ja süütust. Võib arvata, et habemega hakati teda kujutama 12. sajandil õigeusu kirikute mosaiikmaalidel.[11]
Tihtipeale hoiab Johannes kujutistel käes peekrit maoga (madu sümboliseerib uuestisündimist ja puhastumist, sest suudab nahka vahetada). Legendi järgi oli ta sunnitud peekrist mürki jooma. Rüübanud, jäi ta ellu ning lisaks sellele ärkasid surnuist kaks sellest samast peekrist joonut. Ikonostaasis kasutatakse tema atribuudina kotkast ja raamatut.[12] Johannese kotkast kujutati Hispaania lipulFranco diktatuuri ajal.
Viited
↑Thomas P. Halton (1999). On illustrious men. Vol 100 of the fathers of the Church. CUA press.
↑Thomas Patrick Halton, On illustrious men, Volume 100 of The Fathers of the Church, CUA Press, 1999. lk 19
↑Peeter Roosimaa (2017). Johannese ilmutus. Allika kirjastus. Lk 15.
.jpg)
