Kõrv oli 1868–1874Alatskivil koolmeister. 1874. aastal läks ta Tartusse, proovides sisse saada Tartu Ülikooli. Seal tutvus ta Mihkel Veske ja teiste eesti rahvuslastega ning sai impulsi oma kirjandusliku tegevuse alustamiseks. Samas sõbrunes ta ka vene professori Pavel Viskovatoviga, kes hakkas teda mõjutama venemeelsuse suunas.
Venestusajal loobus Kõrv aga rahvuslikest põhimõtetest ning hakkas 1880. aastate lõpul avalikult toetama venestamist. Kõrva ajaleht saavutas 1890. aastatel suure populaarsuse, sest ta avaldas seal põnevikke ja kirjutas ka ise kaasahaaravaid jutte. Võitluses konkurentidega kasutas ta isiklikke tutvusi Vene ametnike ja tsensoritega ning rikkus täielikult oma suhted rahvuslastega.
Jakob Kõrv oli edukas majandustegelane ning 1904. aastail oli ta rikkaim eestlasest kinnisvaraomanik Tallinnas[1].
1899–1907 kuulus talle Jakob Kõrvi trükikoda, mille ta müüs 16. oktoobris 1907 Johannes ja Alma Paalmannile.[2]
1892. aastal heideti Kõrv Eesti Kirjameeste Seltsist välja, misjärel selts Kõrvi kaebuse peale suleti. Tema mõju hakkas aga "Tartu renessansi" (rahvusluse taasaktiveerumise) mõjul kiiresti vähenema ning 1906. aastal müüs Kõrv oma ajalehe Karl August Hermannile. Ta loobus avalikus elus tegutsemisest ja siirdus 1912. aastast alates Šveitsi, kus ta oli varemgi olnud ravil.
Kõrv suri Berni lähedal närvikliinikus 1916. aastal.
