Jaanilinna sillapea ka Narva sillapea (saksa keeles ka Narwa-Linie), oli Saksa vägede taganemisel 1944. aasta Punaarmee pealetungil kujunenud kaitserajoon, Narva jõest ida pool. 11 km kaitseliin kujunes Lilienbachi mõisast kirdes, kattes Narva silda kuni Dolgaja Nivani.
III SS-Soomuskorpus tõrjus 31. jaanuaril 1944 tagasi Punaarmee rünnakut Jamburgile ja alates kella 22.00-st tõmbas korpus oma jõudude säästmiseks Jamburgist kirdes Luga juures seisvad üksused tagasi Narva jõe läänekaldale. Jamburgi ja Keikino vahel jätkas tõrjelahinguid III SS-Soomuskorpus, hoides kaitseliini Komarovka-Risuküla-Odrassaare. 227. jalaväediviis paigutati Riigi juurde, et võtta üle Narva-Hungerburgi rindelõik.
2. veebruariks kujunes rindejoon: Pegelssaare – Komarovka – Notika (kaasaarvatud) – seejärel tugipunktidena Orjevka´st kuni 2 km Zahonjest kirdesse – vasak tiib Lilienbachi karjamõisa kõrgendik – Zahonjest 1 km põhjas asuval tee – Polovka´st kirdes asuv sooriba.
2. veebruaril jõudsid Punaarmee 43. laskurkorpuse väeosad Narva jõeni, mis 98. laskurdiviisi 4. laskurpolgu poolt ületati mitmes kohas ja loodi sillapead Narva jõe läänekaldal, millest suuremad olid 166. laskurpolgu Kudruküla ja Riigiküla vahelisel alal sillapea ja Vaasa-Vepsküla-Siivertsi juures ning Krivasoo kott, mis aga kõik tagasi tõrjuti.
Jaanilinna-Narva ruumis asusid Punaarmee Leningradi rinde 2. löögiarmee väeosad: 30. kv laskurkorpuse, 71. üksiku merejalaväebrigaadi, 43., 109. ja 122. laskurkorpuse väeosad Narvast lõunas, Dolgaja Niva ruumis Narva jõest idas.
Saksa väed jätsid maha Jaanilinna sillapea, kui 24. juuli hommikul alustas Punaarmee Narva rindel suurt pealetungi. Saksa väejuhatuse korraldusel evakueeriti Narva sillapeal olevad üksused Narva jõe läänekaldale ja korraldus täideti kella kolmeks 25. juuli varahommikul ja Narva sild lasti õhku.
