1917. aasta sügisel võeti ta vabakuulajana Tartu ülikooli. Vabadussõja tõttu katkenud ülikooliõpinguid jätkas ta 1919. aasta sügisel. 1922. aastal tunnistati nõuetekohaseks tema magistritöö "Viljandi orustik. Lisang kodumaa pinnavormide tundmaõppele" ja pärast magistrieksami sooritamist sai tast emakeelse ülikooli esimene geograafiamagister.[1] 1923. aastast oli ta Tartu ülikooli õppejõud.[2]
Rumma kuulus Eesti Kirjanduse Seltsi kodu-uurimistoimkonna (1920–1926) ja Eesti õpetajate liidu (1919–1921) juhatusse ning nii Tartu kui ka Tallinna õpetajate seltsi. Ta oli üliõpilasseltsi Raimla asutajaid. Samuti kuulus ta kirjastusühisuse Loodus asutajate hulka ja oli ühisuse välja antud ajakirja Loodus esimene peatoimetaja. Rumma oli ka ajakirja Kasvatus asutajaid.[1]
1920. aastal ilmus Rumma sulest esimene emakeelse geograafia õpetamise metoodikat käsitlev töö "Maateaduse õppeviis". Samast aastast oli ta seotud EKSi kodu-uurimistoimkonna mahuka kavaga anda välja 11 maakondlikku koguteost. Ta oli 1925. aastal ilmunud koguteose "Tartumaa" ja pärast tema surma ilmunud "Võrumaa" peatoimetaja.[1]
Eesti pindala 47 548,648 km2, mille Rumma 1922. aasta rahvaloenduse tarbeks planimeetriliselt mõõtis, oli 1940. aastani ametlikult Eesti Vabariigi pindala. Samuti mõõtis ta Eesti maakondade, saarte ja järvede pindala. Seejuures oli ta üks esimesi, kes Eesti saared[3] ja järved loendas (umbes 750 saart ja 1584 järve), kuigi vananenud verstaselt kaardilt.[1]
Jaan Rumma suri 1926. aastal Tartus 39-aastaselt. Ta on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.[1]
