J. Karjalainen [hääldus: Jii Karjalainen] (kodanikunimi Jukka Tapio Karjalainen; 1. aprillil1957Helsingi) on soome laulja ja laulukirjutaja.
Tema esimene album ilmus 1981. aastal. Alates 1980. aastate algusest on ta esinenud J. Karjalaineni nime all mitmes koosseisus. Enamus tema plaatidest on olnud menukad, väheste eranditega on ta kõigi oma lugude sõnade ja muusika autor. Karjalaineni algusaja lood olid bluusi-, folgi- ja kantrimuusika mõjudega, mida ilmestasid ansambli Mustat Lasit puhkpillide soulihelid. 1990. aastatel triivis ta enam rokk- ja popmuusika lainetele. Ta oli üks 1980. aastate suomirocki eestvedajaid ja arendajaid.
Karjalaineni hitid on hiljem kultuslugudeks saanud varasema perioodi laulud "Sankarit", "Doris", "Sekaisin", "Hän", "Telepatiaa", "Villejä lupiineja", "Kolme cowboyta", Soome 1996. aasta suvehooaja enim mängitud lugu "Missä se Väinö on?" ja "Laura Häkkisen silmät", "Verinen mies" ning ansambliga Electric Sauna tehtud "Hulmukka" (2003). Pärast kümmet vaiksemat aastat tõusis Karjalainen edetabelitesse uute singlitega "Mennyt mies" ja "Meripihkahuone", samuti sai positiivset kriitikat tema album "Et ole yksin".
Näiteks tema 1992. aasta album on soome artistide müügiedetabelis 20. kohal.
Ajalugu
Mustat Lasit
Pärast kooli lõpetamist ja sõjaväeteenistust läks Karjalainen tööle reklaamibüroosse SEK, kus tegutses ka siis, kui oli juba esimesed plaadistused teinud. Kaks esimest albumit andis välja väikefirma Kompass Records, kelle juurest bänd J. Karjalainen ja Mustat Lasit läks üle Poko Rekordsi juurde.
Läbimurdelugu oli 1982. aasta albumilt "Yö kun saapuu Helsinkiin" algselt naishäälele kirjutatud "Ankkurinappi". Laul "Oi mikä ihana ilta" (1984) sai tema tolle aja suurimaks hitiks ja "Doris" (1985) viis ta soome popmuusika tippu. Juba järgmisel aastal sai hitiks tema singel "Sekaisin" ja neid tuli aina juurde. Pea kõik tema albumid on saavutanud müügis kuldplaadi taseme.
Ansambli J. Karjalainen ja Mustat Lasit viimaseks stuudioalbumiks jäi "Lumipallo" (1988). Sellel plaadil olid teiste hulgas ka sellised lood nagu "Hän", "Merenneitoni ja minä" ja "Viimeinen laulu", ja aastal 1989 ületas albumi müük nii kuld- kui ka plaatinaplaadi piiri.[1] 1989. aastal avaldas bänd veel ühe kontsertalbumi "Live".
J. Karjalainen yhtyeineen
Pärast ansambli Mustat Lasit laialiminekut jätkas Karjalainen plaadistamist oma nime all ja avaldas järgmise albumi "Keltaisessa talossa" (1990). Kuigi sellel ei olnud ühtki hitti, müüs album end juba esimesel aastal kuldplaadiks,[1] aga polnud siiski Karjalaineni varasema menu vääriline. Järgmise albumi "Päiväkirja" plaadistanud kollektiivi nimi oli juba J. Karjalainen yhtyeineen (e.k. ...ansambliga). Plaat salvestati Texases ja sellel oli teiste hulgas hiljem Soomes klassikaks saanud lugu "Luuranko rämisee".
Ansambli J. Karjalainen yhtyeineen teist stuudioalbumit "Tähtilampun alla" (1992) saatis suur edu. Hittideks said sellelt plaadilt "Mies, jolle ei koskaan tapahdu mitään", "Avaruuden ikkuna" ja "Telepatiaa" ja samal aastal tuli nii kuld kui ka plaatina.[1] Järgmise albumi "Villejä lupiineja" (1994) parimad lood olid "Volframisydän" ja nimilugu "Villejä lupiineja", mis tõi plaadile plaatina müügiedu. Album auhinnati Soome Emma-gala aasta albumiks.
Electric Sauna
Pärast "Villejä lupiineja" jätkas ta plaadistamist loomingulise kollektiiviga J. Karjalainen Electric Sauna, ka nende esimene plaat kandis nime "J. Karjalainen Electric Sauna" (1996). Albumi parimaks looks kujunes tolle suve mängituim "Missä se Väinö on?", aga populaarseteks said ka "Keihäänkärki" ja "Tyttöni mun". Album "J. Karjalainen Electric Sauna" oli üheksa nädalat edetabeli tipus[2] ja kokku 20 nädalat kümne parima albumi hulgas.[2] "J. Karjalainen Electric Sauna" võitis Emma-galal aasta albumi auhinna ja "Missä se Väinö on?" aasta hiti auhinna ning produtsent Tommi Viksten sai aasta produtsendi auhinna. J. Karjalainen tuli juba teist korda aasta parimaks meessolistiks.
Edukas oli ka Electric Sauna teine album "Laura Häkkisen silmät" (1998) – album ületas plaatinamüügi piiri ja plaadi singel "On kaikki niinkuin ennenkin" tõusis parimana singlite edetabeli 11. kohale.[3] "Laura Häkkisen silmät" oli albumite edetabelis kümne hulgas 16 nädalat, neist kuuel edetabeli tipus.[4]
Stuudioalbum "Electric Picnic" (1999) tõusis oma parimal ajal edetabeli teiseks ja sai kuldplaadiks juba samal aastal.[1][5] Kuldplaadi piiri ületasid ka järgmised albumid "Marjaniemessä" (2001) ja "Valtatie" (2002).[6][7]
2004. aastal üllitas J. Karjalainen Electric Sauna oma esimese DVD "Mikä mahtaa olla in?", mis tõusis soome muusika-DVD edetabelis teiseks.[8] Nad andsid välja ka kogumiku "Vanhaa rautaa – keihäänkärkiä 1992–2004", mis oli edetabeli neljas ja kuldplaat juba märtsis.[1][9] 2005 avaldati teine kogumik "Juhlakokoelma 1981–2005".
Lännen-Jukka
Teenitud menu saatis ka 2006. aastal ilmunud albumit "Lännen-Jukka", kus J. Karjalainen laulab ameerikasoome rahvalaule. J. Karjalainen käis albumi lugudega turneel, saates end ise bandžol ja kaasates teistel pillidel Ninni Poijärvi (viiul) ja Mika Kuokkaneni (akustiline kitarr). 2008. aasta oktoobris plaadistas J. Karjalainen teise ameerikasoome muusika plaadi "Paratiisin pojat". Plaadil teeb kaasa lõõtsamängija Veli-Matti Järvenpää, kellega koos nad ka kontsertidel esinevad. Rahvamuusikatriloogia kolmas plaat oli "Polkabilly Rebels" (2010), mis tõusis juba esimesel nädalal Soome ametliku albumite edetabeli tippu.
2008–...
2008. aastal tegi J. Karjalainen loo "Salkkumies" koos räppduoga Jontti & Shaka nende plaadile "Giant Robotin 1. erä". Viiuldajadebüüdi tegi J. Karjalainen 2009. aastal koos Jontti ja Jodarokiga plaadil "Uuden ajan avaruususkonto".
2013. aasta märtsis tuli välja J. Karjalaineni stuudioalbum "Et ole yksin", kus ta tuleb tagasi oma algusaegade muusika juurde.[10] See album oli viis nädalat ametliku edetabeli tipus ja üldse edetabelis terve aasta.[11] Albumi müük ületas kulla ja plaatina piiri juba umbes nädal pärast ilmumist.[1] Sellelt albumilt ületas kuldplaadi piiri ka singel "Mennyt mies", mis oli edetabelis kolmas ja kümme nädalat esimene allalaadimiste arvu järgi.[1][12] Lugudele "Mennyt mies", "Meripihkahuone" ja "Sydänlupaus" tehti muusikavideod ja kõik kolm said ka raadiokuulajate lemmikuteks. "Et ole yksin" auhinnati 2014 Emma galal nii aasta albumiks kui ka aasta rokkalbumiks ja "Mennyt mies" valiti aasta looks.[13] "Et ole yksin" albumi kontserditurnee sai alguse aprillis Helsingis Tavastia klubis, juulis esines Karjalainen TuruRuisrockil, kontsert võeti videosse ja esitati hiljem televisioonis.
Ruisrocki festivali ajal tegi Karjalaineni ansambli trummar Janne Haavisto ettepaneku räppar Paleface'ile, et "Et ole yksin" lugudest võiks teha räpp- ja hiphopversioonid. Sealt algas koostöö, mille käigus lõhuti albumi lood algosakesteks, mis Paleface'i valitud räpparite poolt kokku miksiti. See muusika avaldati kogumikuna "Nyt kolisee" [14][14], mis tõusis edetabeli tippu.[15]
"Aku Ankka" koomiksi kirjutajana
Ajakirja Aku Ankka (e.k. Piilupart Donald) ajakirja 22. numbris (29. mail 2013) ilmus J. Karjalaineni kirjutatud koomiks "Kokkikahakka" ("Konflikt peakokaga"). Teksti kirjutamisel aitas Kari Korhonen ja pildid joonistas Miguel.[16]
Auhinnad
J. Karjalainen on saanud Juha Vainio nimelise laulusõnade autori preemia 2001. aastal, mitu Emma auhinda ja Pro Finlandia medali 2013. aastal.[17]
Uurimus
Lauri Seutu Helsingi Ülikoolist on koostanud kaks väitekirja J. Karjalaineni muusikast (2006, 2008).
Perekond
J. Karjalainen on abielus pianist Kati Bergmaniga, kes on olnud ka taustalaulja Karjalaineni plaatidel. Jukka ja Kati poeg Väinö Karjalainen, kellest ka tema isa lugu "Missä se Väinö on?" jutustab, on hästi tuntud Soome noorema põlvkonna muusikaprodutsent ja bassimängija ansamblis Tiisu.[18][19][20]
Lauri Seutu (2006). "Elina ja pitkät hiukset: Professor Longhair -alluusiot J. Karjalaisen & P. Hohtarin kappaleessa ’Elina, anna tukkasi kasvaa’" 25 s. Seminaarityö, Taiteiden tutkimuksen laitos, musiikkitiede. Helsingin yliopisto.[24]
Lauri Seutu (2008). "Deltalla täällä Suomessa: Blues-alluusiot seitsemässä J. Karjalaisen kappaleessa". 91 s. Musiikkitieteen opinnäyte. Taiteiden tutkimuksen laitos, musiikkitiede. Helsingin yliopisto.[24]
Seosed Eestiga
J. Karjalainen on esinenud Eestis eri koosseisudega Rock Summeril (1992), Tartu Mailaulul (2005), Viru ja Viljandi Folgil ja Tallinnas (2009) ja Rock Cafes Tallinnas (2010) ja Toompea vaateplatvormil Tallinnas (2011).
Eesti ansamblitest on ta musitseerinud koos Dagöga suupillil "Möödakarvapai" (2008).
J. Karjalaineni lugusid on kaverdanud näiteks Erich Krieger ("Väino"), Meie Mees ("Ma olen mees"), Untsakad ("Seatapu lugu") ja Aleksander Ots ("Isekasvaja").
