J-pop (jaapani keeles ジェイポップ ehk J-POP, jeipoppu, lühend inglise keelsest fraasist Japanese popular music ehk "jaapani populaarmuusika") on muusikažanr, mis pärineb Jaapanist.[1]Jaapanis tuntakse seda lühendatud kujul pops (ポップス, poppusu). J-pop on osa jaapani popmuusikast, mis muutus peavoolu žanriks 1990. aastatel.[2][3] Selle juured ulatuvad aga 1960. aastatesse.[1]
J-popi tekkimist mõjutas tugevalt lääne popmuusika.[2] Suurimad J-popi arengu mõjutajad olid arvatavasti briti rokkbänd The Beatles kui ka ameerika rokkbänd The Beach Boys.[4]
J-poppi viljelevad muusikud pole pelgalt lauljad ja osavad tantsijad. Nad on popkultuuriikoonid. Nemad loovad Jaapani popkultuuris uusi trende, alates muusikast kuni moeni.
Lisaks popmuusikale kuuluvad J-popi alla ka paljud teised muusikastiilid, näiteks jaapani rokkmuusika ja hiphopmuusika.[5] Mõned tuntud J-popi allžanrid on shibuya-kei ja visual-kei.[2]
Ajalugu
Algus
J-popi algeid võib leida juba Shōwa perioodil laialdaselt levinud džässmuusikast. Tol ajal kasutati selles muusikastiilis vaid neid muusikainstrumente, mida varem oli kasutatud sõjaväemarssidel ja klassikalises muusikas. Teise maailmasõja ajal vajus džässmuusika unustuse hõlma, kuid 1952. aastal naasis džässmuusika taas. Seda aastat nimetati Jaapanis "džässibuumi aastaks".[5]
Pärast džässiajastut algas Jaapanis rock'n'roll'i maania, mis sai alguse 1956. aastal ning jõudis oma haripunkti aastal 1959. Ta jõudis haripunkti seetõttu, et populaarne film kasutas just Jaapani rock'n'roll bändide muusikat. Sellest hetkest algas traditsioonilise Jaapani popmuusika liitmine rock'n'rolliga. Mõningad artistid said mõjutusi hoopiski lääneriikidest, luues kavereid juba loodud lääneriikide bändide lugudest. Palju avaldas tollasele muusikaskeenele ka Elvis.[5]
The Tokyo Beatles
The Beatles oli 20. sajandi üks suuremaid ja edukamaid ansambleid. 1963. aastal algas läänemaailmas biitlimaania ning sellest ei jäänud ilma ka Jaapan. Jaapanis tekkis oma subkultuur, mis jäljendas päris ansamblit The Beatles ning neil oli ka oma jälgijaskond, kes käis nende esinemisi Tōkyō klubides vaatamas. Enne 1964. aasta Tokyo olümpiamänge jäädvustas fotograaf Michael Rougier sellest subkultuurist ühe õhtu. Ta märkas, et ansamblil The Tokyo Beatles on oma fänkond. The Tokyo Beatles olid väidetavalt ka päris head muusikud, mitte lihtsalt odavad parodeerijad. Nad laulsid biitlite laule jaapani ja inglise keele segus, mida tehakse J-Popis tänapäevani. Neil olid ka päris ansambli liikmete soengutega sarnased soengud. The Tokyo Beatles avaldasid ka albumi "Please, Please me". See oli ka päris biitlite esimese albumi nimi. Tokyo biitlid aga läksid 1960. aastatel vaikselt laiali. Algupärane The Beatles käis Jaapanis esmakordselt 1966. aastal.[6]
City pop
City pop (jaapani keeles: シティ・ポップ, shiti poppu) on džässi ja disko sugemetega Jaapani popmuusika alažanr, mis oli populaarne Jaapanis 1970. aastate keskelt 1980. aastate lõpuni.[7] Selle populaarsuse tipuks võib pidada 1981. aastat, kui laulja Tatsurō Yamashita album "Ride on Time“ pääses Jaapani muusikaedetabelis 1. kohale.[8] Väljaspool Jaapanit muutus city pop kuulatumaks ja tuntumaks 2010. aastatel, kui internetis levis laulja Mariya Takeuchi laul „Plastic Love“. Veel mõned kuulsamad city popi artistid olid näiteks Taeko Ōnuki, Yumi Arai, Anri, Momoko Kikuchi ja Minako Yoshida.[7]
Žanrina on city pop mitmekesine. Lisaks džässile ja diskole sai city pop inspiratsiooni ka USA teistest muusikastiilidest ja -žanritest, näiteks R&B-st, funkist ja soulist. City pop'ile on omane ka rõõmsameelne ja muretu toon, mis peegeldab hästi Jaapani tolleaegset majanduslikku õitsengut aastatel 1986–1991.[7]
J-popi termini tekkimine ja tähenduse kujunemine
1980. aastate lõpus tekkisid kaasaskantavad raadiod ja CD-mängijad. Muusikat sai kuulata eri kohtades ja ringi liikudes. Kasvas muusika kuulajaskond, sealhulgas naiste seas, kes sageli eelistasid popmuusikat raskemakujulisele klassikalisele või rokk-muusikale. Võimalik, et osaliselt seetõttu suurenes nõudlus muusikale, mis oleks moodsam ja n-ö kergem. Moodsaks peeti näiteks lääne (peamiselt Euroopa ja USA) popmuusikat.[2]
Esimest korda kõlas termin "J-pop" 1988. aastal.[9] Selle lõi Jaapani raadiojaam J-Wave, mis algul mängis vaid lääne muusikat. 1980. lõpus survestati J-Wave’i esitama ka jaapani populaarmuusikat, kuid arvati, et J-Wave’i kuulajad on senise jaapani populaarmuusika ehk kayōkyoku kuulamiseks liiga noor ja trendikas. Seetõttu hakati valima seal raadios mängimiseks laule, mis olid jaapani päritolu, kuid kõlasid, nagu oleksid pärit läänest. Neid laule hakati nimetama J-popiks.[3]
Termini loomise ajal esindas J-pop vaid moodsamat n-ö lääneliku kõlaga jaapani populaarmuusikat. 1990. aastate vältel aga tähendus laienes ning J-pop sai hõlmama peaaegu kogu kaasaegset noortele suunatud jaapani populaarmuusikat, sõltumata muusikastiilist või -žanrist.[2]
X Japani esinemine. Ekraanil lahkunud liige Hide
1990. aastad
1990. aastatel toimus J-popi kui muusikastiili täielik kinnistumine. Aastatel 1990-1993 domineerisid J-popi muusikaskeenet ja seega ka üldist Jaapani muusikaskeenet Being Agency artistid. Neid kutsuti Being Systemiks (ビーイング系, Bīingu kei). Just selle plaadiagentuuri artistid jõudsid tabelite tippu ning püstitasid seega palju uusi rekordeid.[10] Aastatel 1997-1999 toimus veel suurem müügikasv. 1997. aasta oktoobris avaldas Jaapani rokkbänd Glay albumi Review - The Best of Glay, mis müüs 4,87 miljonit eksemplari. Selle trumpas üle aga järgneval aastal ilmunud B'z album B'z The Best "Pleasure". See album müüs omakorda 5,12 miljonit eksemplari. Kasv aga ei peatunud. 1999. aasta märtsis andis Hikaru Utada, kes andis välja oma esimese Jaapani turule mõeldud albumi. Seda müüdi rekordilised 7,65 miljonit eksemplari, mis tähendas selle aja parima läbimüügiga albumit Oriconi ajaloos.[11]
X Japan, kes oli 1982. aastal loodud rokkbänd teatas oma lahkuminekust 1997. aasta septembris. Nende kitarrist Hide suri 1998. aasta mais. Tema ärasaatmisel oli kohal umbes 50 000 inimest.[12]
Shibuya-kei
Shibuya-kei on 1980. aastate lõpus tekkinud jaapani populaarmuusika žanr, mida iseloomustab rahvusvahelisus. See ühendab džässi, bossa novat ning "kergemat" muusikat lääne (briti, USA ja prantsuse) retro-popiga.[13] Žanr sai nime Jaapani pealinna Tōkyō alla kuuluva ringkonna Shibuya järgi.[2] Tōkyō oli ka koht, kus enamik shibuya-kei artistidest tegutsesid.[13] Mõned kuulsamad shibuya-kei artistid olid näiteks Yasuharu Konishi, Pizzicato Five, Keigo Oyamada (CORNELIUS), Flipper’s Guitar, Love Tambourines, Takako Minekawa ja Yukari Fresh.[2][13]
2000. aastad
Vocaloidid
2000. aastatel tekkis Jaapanis esmakordselt selline muusikaline fenomen nagu vocaloidid. Need on virtuaalsed iidolid, kes inimhääle asemel esitavad laule häälesüntesaatori ja muusikaprogrammi abil.[14] Ülemaailmselt kuulsaim virtuaalne iidol on Hatsune Miku – helesiniste juustega virtuaalne lauljatar, kes debüteeris 2007. aastal Jaapani videosaidil Nico Nico Douga talle kirjutatud originaalsete lauludega.[15]
J-pop ja K-pop
J-pop ja K-pop erinevad nii muusika kui ka turunduse poolest. J-pop erineb K-popist seetõttu, et selle turundus ja ka kõla on kujundatud just Jaapani turu jaoks. See hõlmab eurooplaste jaoks mitteklassikalisi helistikuvahetusi ja ka muud. K-pop aga vastupidi üritab just väga imponeerida lisaks koduturule ka läänemaailmale. J-popi artistid rõhuvad oma väljanägemises ja olekus pigem Kawaiile (かわいい või 可愛い), mis tähendab lapselikku, armsat. Armas olemine ja väljanägemine on J-popis ääretu tähtsusega. Seevastu aga K-popis rõhutakse seksapiilsusele.[5]
