Ilmakaared on suunad, mille abil saab orienteeruda looduses või kaardil.
Enamikus maailma keeltes on originaalsed sõnad ainult nelja põhiilmakaare tähistamiseks: põhi, ida, lõuna, lääs, mille vahele jääb hulk liitnimedega vahekaari. Näiteks põhiilmakaared põhi (inglise north või saksa Nord), ida (east või Ost), lõuna (south või Süd), lääs (west või West) ja vaheilmakaared: NE või NO, SE või SO, SW, NW. Erandeiks on näiteks eesti, soome, vepsa, liivi, vadja ja bretooni keel, kus on kasutusel kaheksa erinimelist ilmakaart.[viide?]
Eesti-, soome-, vepsa-, vadja- ja liivikeelsete ilmakaarte nimetuste kõrvutamine lubab saada mõninga ettekujutuse muistse Läänemere ja Vienamere (Valge mere) peamistest laevateedest.
Praegu kasutatavad eestikeelsed ilmakaarte nimetused on paika pandud Eesti Kirjanduse Seltsi 1910. aastal ilmunud trükises "Maateaduse-sõnad".
Lääne-Euroopas kasutavad tänapäevani muistseid vahekaari bretoonid: Norzh (N), Biz (NE), Reter (E), Gevred (SE), Su (S), Mervent (SW), Kornôg (W), Gwalarn (NW).
Ilmakaarte vasteks võib pidada ka Vahemere maade tuulesuundi, kuna laevanduses on nad vastastikku asendatavad.[viide?]
Navigatsioonis kasutatakse 32 traditsioonilist põhi- ja vahekaart mõistega rumb[1]: N (Noord), NNNO, NNO, ONNO, NO, NONO, ONO, OONO, O (Oost), OOZO, OZO, ZOZO, ZO, OZZO, ZZO, ZZZO, Z (Zuid), ZZZW, ZZW, WZZW, ZW, ZWZW, WZW, WWZW, W (West), WWWN, WNW, NWNW, NW, WNNW, NNW, NNNW, N, iga jaotise väärtus 11,25 kraadi.