Iidne DNA on iidsetest proovidest eraldatud DNA. Uurides iidset DNA-d, saab minevikust teada asju, mida arheoloogia meetoditega näha pole.[1]
Iidse DNA abil saab välja selgitada näiteks isendite algkodu, rände ja ristumise. Lisaks saab teavet iidsete inimeste geneetiliselt määratud omaduste kohta, nagu silmavärv või laktoositalumatuse levimus. Samuti võib saada teavet väljasuremise, toitumise, koduloomade kodustamise ja patogeenide kohta.[1]
Iidse DNA abil on suudetud selgitada näiteks Euroopa asustuslugu. On kindlaks tehtud, et põllumajandus tuli Euroopasse just rahvaste liikumisega, mitte oskuste edasiandmisega. Denissova inimesi on suudetud iidse DNA abil neandertallastest eraldada ning selgitatud on tema ristumine tänapäeva inimesega.[1]
Ajalugu
Iidse DNA uuringud on muutunud tavalisemaks alates 2008. aastast, mil meetodite arendamine on selle lihtsamaks teinud.[1] Valdkonna teerajajad on Svante Pääbo ja David Reich. 2009. aastal hakkasid iidsed DNA-uuringud arenema hüppeliselt. Tänu Svante Pääbo juhitud töörühmale välja töötatud tehnikatele sai võimalikuks uurida iidsete inimeste terveid genoome, mitte ainult mtDNA-d. Nii saab uuritava isendi kõigi esivanemate faase palju ulatuslikumalt uurida. Vähem kui kümne aastaga oli uuritud juba tuhandeid terviklikke iidseid geene, mida on võrreldud kümnete tuhandete tänapäeval elavate inimestega. Selle kiiresti laieneva uurimistööga on paljud vanad ideed iidsete inimeste rände kohta ümber lükatud või korrigeeritud ning iidse DNA uuringud on inimpopulatsiooni muutuste sügava mineviku paljastamise osas juba ületanud arheoloogia.[2]
Proovide võtmine
Vana DNA eraldatakse vanadest luudest ja muudest arheoloogilistest leidudest. Isoleerimine on keeruline, sest iidsetest proovidest on DNA-d alles väga vähe. Tänu sellele on kerge saastuda välise DNA-ga, mille vältimiseks tehakse laboriuuringuid hästi kaitstud tingimustes.[1]
Iidne DNA esineb tavaliselt väga lühikeste fragmentidena, kuna see on aja jooksul lagunenud. Iidne DNA tuvastatakse iidsena just fragmentide lühiduse tõttu.[1]
Enamik iidsetest DNA-dest on saadud alla 50 000 aasta vanustest proovidest ja külma kliimaga piirkondadest. Vanim täielik genoom, mis saadi 2017. aasta seisuga, pärines hobuselt, kes elas Kanadas Yukonis umbes 650 000 aastat tagasi. Inimperekonna vanim DNA fragment pärineb 430 000 aasta tagusest neandertallasest. Väga külmas kohas võiks DNA teoreetiliselt säilida miljon aastat.[3]
Vaata ka
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Elina Salmela: Muinais-DNA-tutkimus avaa uuden ikkunan menneisyyteen. Youtube, 28. november 2018
- ↑ Reich, David: Keitä olemme ja miten päädyimme tähän: muinais-DNA ja ihmisen menneisyyden uusi tiede, s. 17–24. Suomentanut Pietiläinen, Kimmo. Terra Cognita, 2018
- ↑ Everything Worth Knowing About ... Ancient DNA. discovermagazine.com, 19. juuni 2017
