Igor Nikolajevitš Smirnov (vene keelesИгорь Николаевич Смирнов; sündinud 23. oktoobril1941Petropavlovsk-Kamtšatskis) on Moldova ning tunnustamata Transnistria Moldaavia Vabariigi endine poliitik. Smirnov on üks juhtfiguure Transnistria iseseisvumisprotsessis ning osutus valitud separatistliku riigi esimeseks presidendiks aastal 1991. Smirnov kehtestas võimu kindlustumise järel Transnistrias sisulise ainuvõimu ja juhtis riiki aastatel 1991–2011. Kuigi ta 2011. aastal valimistel enam tagasivalituks ei osutunud, on 20 aastat võimul püsinud Smirnov jätkuvalt üks Transnistria omariikluse sümbolitest.
Vaatamata perekonna traumeerivale kogemusele osales Igor Smirnov aktiivselt nõukogude süsteemis. Ta lõpetas kutsekooli, abiellus inseneri Žannetta Lotnikuga ja teenis Nõukogude armees. 1961. aastal sündis Smirnovi esimene laps Vladimir ning 1967. aastal teine laps Oleg.[3] Kohe pärast kutsekooli lõpetamist asus Smirnov tööle Zlatousti metallurgiatehasesse Vene NFSV-s, kuid kolis 1959. aastal tagasi Ukrainasse, kus töötas Nova Kahhovka elektroonikatehases 1987. aastani, tehes seal edukat karjääri. Töö kõrvalt omandas Smirnov veel haridust Zaporožje Masinaehituse Instituudis, mille lõpetas 1974. aastal. 1987. aastal kolis Smirnov Moldaavia NSV-sse, kus ta sai tööd elektroonikatehases Tiraspolis.[1][2]
Perestroika ajal liikusid Moldaavia võimud rumeeniakeelse demokraatliku võimu poole, mis kohalikele venelastele valmistas muret. Smirnov kujunes üheks rahvuslusevastaseks vene keele õiguste eestvõitlejaks, korraldades 1989. aasta augustis ja septembris streigi Dnestri vasakkaldal. Streik suudeti küll korraldada, aga ei suutnud sundida Moldaavia võime poliitikat muutma. Smirnov kandideeris 1989. aasta Moldaavia NSV Ülemnõukogu valimistel ning osutus valituks Tiraspoli esindajana. Pärast seda, kui Smirnovi parteikaaslased sattusid Moldova rahvuslaste rünnaku alla, otsustas Smirnov mõttekaaslastega Chișinăust Tiraspoli taanduda ja seal paralleelstruktuure välja arendada. Aprillis 1990 valiti ta Tiraspoli linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee esimeheks ning 1990. aasta jooksul korraldati kaks Dnestri-äärse saadikute kongressi. Teisel kongressil 9. septembril 1990 kuulutati välja Nõukogude Liidu koosseisus Dnestri-äärne Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mille etteotsa asus Smirnov. Uues riiklikus moodustises valiti Smirnov kõigepealt DMNSV ajutise Ülemnõukogu esimeheks, seejärel pärast valimisi juba ametlikult nii Ülemnõukogu kui ka vabariigi esimeheks.[1]
1991. aasta 25. augustil kuulutati iseseisvaks Transnistria Moldaavia Vabariigiks ning sama aasta detsembris toimunud valimistel valiti Smirnov ametlikult Transnistria esimeseks presidendiks.[2][4] Selle peale vahistati Kiievis Smirnov ning ta toimetati Chisinausse. Transnistria juhtkonna ja rahvuskaardi ähvarduste ning protestide peale, kus Transnistria võimud ähvardasid ära võtta Moldova võimudelt elektri, Smirnov vabastati.[5]
Tegevus presidendina
Iseseisva Transnistria eesotsas pidi Smirnov kõigepealt juhtima Transnistria riigiasutuste ja relvajõudude rajamist. Transnistria värskelt rajatud relvajõudusid kasutati Moldovale truuks jäänud riigiinstitutsioonide ja asulate vallutamiseks. Smirnovi isik mängis rolli Transnistria sõjas separatistlike vägede võidus, kindlustades Moldovas paikneva Nõukogude Liidu 14. armee toe Transnistriale.[2][4]
Välispoliitikas üritas Smirnov saavutada Transnistria rahvusvahelist tunnustamist ning ajada venemeelset poliitikat. 2006. aastal otsustati rahvahääletusel, et Transnistria soovib liituda Venemaaga. Rahvusvahelist tunnustust Smirnov aga ei saanud isegi mitte Venemaalt, mis küll mitteametlikul tasandil asus toetama Transnistria majandust ning säilitas regioonis oma relvaväed, nõudes Moldovalt ainukese sobiva lahendusena rahumeelseid läbirääkimisi. Smirnovi püüded Moldovaga läbi rääkida on olnud piiratud, kuigi mitmed rahvusvahelised organisatsioonid ja riigid tegid Smirnovi 20 valitsusaasta jooksul katseid Transnistria konfliktile lahendus leida.[2][6]
Majanduses jätkas Smirnov esmalt plaanimajandust, kuid järk-järgult alustati 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses ka erastamist. Suurem osa erastatud vara koondati Smirnovi liitlaste kätte ning ka Transnistria suurim ettevõte Šerif sai alguse just siis alanud ebatasakaalustatud erastamisest.[7] Tegemist ei ole aga toimiva majandusega. Hoolimata faktist, et Transnistria pole Venemaale kunagi gaasi eest maksnud, oli Transnistria majandus pidevas defitsiidis ja püsis vee peal peamiselt tänu Venemaa majanduslikule toetusele.[8]
1996. aastal valiti Smirnov tagasi oma ametipostile. Ta kogus umbes 75% poolthäältest, tema rivaali Vladimir Malahhovit toetas ligi 25% valijatest.[9] Samuti valiti Smirnov tagasi presidendiks 2001. aastal, kus 81,8% valijatest hääletas Smirnovi poolt, ja 2006. aastal.[1] 2011. aasta valimistel 11. detsembril ei osutunud Smirnov juba esimeses hääletusvoorus esimese kahe kandidaadi sekka valituks, kuigi küsitluste järgi oli Smirnov populaarseim kandidaat. Hoolimata Smirnovi nõudmisest valimistulemused tühistada, valimiskomisjon keeldus ning Smirnov jäi teisest valimisvoorust välja.[6] Arvatavasti oli Smirnovi väljajätmine Kremli otsus, sest Smirnovi valitsuses oli korruptsioon lokkav, gaasi eest Transnistria keeldus maksmast, Moldovaga läbirääkimine seisis Smirnovi taga, mistõttu asus Venemaa toetama uut presidendikandidaati.[2][10]
↑NÕUKOGU ÜHINE SEISUKOHT 2004/179/ÜVJP, 23. veebruar 2004, Moldova Vabariigi Transnistria piirkonna juhtkonna vastu suunatud piiravate meetmete kohta. EUROOPA LIIDU NÕUKOGU. 23.02.2004.
