Hugh Bradner

Hugh Bradner

Hugh Bradner (5. november 1915 – 5. mai 2008) oli ameerika füüsik, kes töötas California ülikoolis ning kellele omistatakse neopreenist kummiülikonna leiutamine, mis oli oluline komponent akvalangiga sukeldumise arengus.

Bradner lõpetas Ohio Miami ülikooli ning kaitses doktoritöö California Tehnoloogiainstituudis 1941. aastal. Teise maailmasõja ajal töötas ta USA Ordeantsi laboratooriumis, kus tema peamisse uurimisvaldkonda kuulusid meremiinid. 1943. aastal veenis Robert Oppenheimer ta liituma Manhattani projektiga. Bradner töötas Los Alamose laboratooriumis aatomipommide väljatöötamise nimel koos teiste teadlastega, kelle seas olid näiteks Luis Alvarez, John von Neumann ja George Kistiakowsky.

Pärast sõda keskendus Bradner California ülikoolis oma edasises töös osakestefüüsikale. Ta uuris põhjalikult probleeme, millega peavad tuukrid silmitsi seisma, viibides pikka aega külmas vees. Nende olukorra parandamiseks töötas Bradner välja neopreenist kummiülikonna, mis ei laseks kehal olla otseses kokkupuutes ümbritseva veega ning sel viisil saavad tuukrid hoida end soojas. Seetõttu kutsutaksegi Bradnerit kalipso isaks.

Bradner võttis osa ka 1951. aasta operatsioon Greenhouse tuumakatsetustest Enewetaki atollil Marshalli saartel. Ta ühines Scrippsi Geo- ja Planetaarfüüsika instituudiga 1961. aastal, kus ta tegutses geofüüsikuna. Ta jäi sinna tööle oma karjääri lõpuni ehk kuni 1980. aastani. Temast sai Scrippsi instituudi professor 1963. aastal. Pensionil olles jätkas ta tööd okeonograafia uuringute ja DUMAND-i projektiga.

Elulugu

Hugh Bradner sündis USA Nevada osariigis Tonopah’s 5. novembril 1915, kuid kasvas üles Ohio osariigis Findlays. Tema isa Donald Byal Bradner oli mõnda aega Keemiarelva Teenuse direktor Marylandi Edgewoodi Arsenalis. Tema ema oli Agnes Claire Bradner, neiupõlvenimega Mead. Tal oli ka vanem vend Mead Bradner. Hugh Bradner lõpetas Miami Ülikooli 1936. aastal ning tegi oma doktorantuuri California Tehnoloogiaülikoolis.

Manhattani projekt

Pärast California Tehnoloogiaülikoolist doktorikraadi saamist töötas Bradner USA Ordeantsi laboratooriumis, kus tema põhiliseks uurimisvaldkonnaks olid 1943. aastani meremiinid. Robert Oppenheimer värbas Bradner osalema Manhattani projektis 1943. aastal, mis aitas välja töötada esimese tuumapommi. Bradner töötas erinevates tehnoloogilistes valdkondades, mida oli vaja tuumapommi väljatöötamiseks. Ta uuris tugevaid lõhkeaineid ja elektrilisi detonaatoreid, mille abil pommi õhkida. Lisaks töötas Bradner välja pommi õhkimismehhanismi ja aitas ka disainida uut linna laboratooriumi ümber. Ta tegi lähedast koostööd teadlastega, nagu Luis Alvarez, John von Neumann ja George Kistiakowsky. Ta nägi ka Trinity tuumakatsetust, mis oli esimene tuumarelvade katsetus maailmas, mis toimus Alamogordos 16. juulil 1945. Manhattani projekti käigus tutvus Bradner ka Marjorie Hall Bradneriga, kes töötas samuti Manhattani projekti kallal. Nad abiellusid Los Alamoses 1943. aastal. Turvanõuded ülisalajases asutuses olid nii karmid, et abiellunute vanemaid ei lubatud isegi pulma. Bradner oli oma naisega abielus kuni viimase surmani 2008. aastal.

Kalipso

Pärast sõda keskendus Bradner elementaarosakeste füüsikale California ülikoolis Berkeleys. Ta jäi ülikooli tööle kuni 1961. aastani. 1951. aastal töötas ta Enewetaki atolli tuumakatsetustel Marshalli saartel. Enewetaki atoll oli osa Kasvuhoone operatsiooni tuumakatsetustest. Bradnery töö Berkeleys nõudis, et ta võtaks osa süvaveesukeldumise operatsioonidest . Ta oli teise maailmasõja ajal rääkinud USA mereväe tuukritega, arutades nendega probleeme, mis kaasnevad pikka aega külmas vees viibimisega, ning mis toob kaasa sukelduja kehatemperatuuri märgatava languse. Ta hakkas välja töötama kostüümi, mis aitaks seda probleemi leevendada. San Fransisco kroonika kohaselt leiutati kalipso 1952. aastal. Bradner ja teised insenerid asutasid Inseneriarenduse firma (EDCO), et kalipso kallal edasi töötada. Bradner ja tema kolleegid testisid erinevaid versioone ja prototüüpe kalipsodest Scrippsi Okeonograafia Instituudis Californias. Üks Scrippsi teadlasi pakkus Bradnerile välja kasutada neopreenmaterjale kalipsos ning see ettepanek osutus edukaks. Ta leidis, et niiviisi jääb vesi justkui keha ja neopreeni vahele kinni ja kummiülikonna kandja kehatemperatuur tõuseb. 1951. aasta raportist selgus, et isolatsioon, mis tekitas kehatemperatuuri tõusu, ei tulenenud sellest, et vesi oleks naha ja ülikonna vahel "lõksus". Vee kiht, mis on naha vastas "lõksus", võrdsustuks kiiresti keha temperatuuriga, kui ülikonna materjal oleks isoleeriv. Seega pidi ülikond ainult vähendama külma vee läbimist ja ülikond ei pidanud olema kuiv selleks, et töötada. Ta taotles USA patenti kalipsole, kuid see lükati tagasi, kuna selle disain oli lennuülikonna omaga liiga sarnane. USA merevägi ei hakanud samuti Bradneri kalipsot kasutama, kuna kardeti, et neopreen kalipso materjalis võib muuta tuukrid allveesonarile kergemini märgatavaks. Bradner ja tema firma, EDCO, proovisid müüa kalipsosid tavainimestele. Kuigi tal ei õnnestunud edukalt kalipsode turule pääseda, nii nagu seda on teinud näiteks Bob ja Bill Meistrell, kes on Body Glove’i ja Jack O’Neilli loojad. On olnud pretensioone, et hoopis O’Neill või Meistrelli vennad leiutasid kalipso, mitte Bradner, kuid hiljutised uuringud on näidanud, et Bradner on siiski kalipso leiutaja. 2005. aastal kuulutas Los Angeles Times, et Bradner on "kalipso isa" ja selle tõenduseks oli Carolyn Rainey 1998. aasta uurimistöö Scrippsi Okeonograafia Instituudist.

Allikad