Raha on võimalik hoiustada kommertspankades või hoiu-laenuühistutes. Pankades hoiustamise eelis on panga pankroti korral riiklik tagatis, kuid hoiu-laenuühistute puhul see ei kehti.[3]
Hoiused on kaitstud tagatisfondi seaduse alusel ning finantsasutuste vastavust seadusele jälgib Eestis Finantsinspektsioon. Iga ettevõtte ja inimese kohta on ühes krediidiasutuses täielikult tagatud 100 000 eurot koos intressiga. Hüvitis tuleb välja maksta vähemalt 10 tööpäeva jooksul pärast hoiuse peatamist ja väljamaksed peavad olema tehtud 20 tööpäeva jooksul.[4]
Klient saab oma raha välja võtta või kasutada asutuses kehtestatud tingimuste kohaselt. Kui see on tähtajaline hoius, peab klient enne raha väljavõtmist ootama perioodi lõpuni. Samuti võib inimene väärtesemeid hoiustada seifis, makstes selle teenuse eest kindla summa. Kommertspank tegutseb inimeste vahel finantsvahendajana, tulles vastu mõlema poole vajadustele .[5]
Finantsasutuse tegevuseks on peamiselt raha laenamine isikult või ettevõttelt ehk raha hoiustamine ning hoiustatud raha eest maksavad finantsasutused hoiustajale intressi. Hoiustatud raha eest annab pank laenu kolmandale isikule või ettevõttele ja teenib selle pealt ise intressi.[6]
Hoiuse intress on igal teenuseosutajal erinev, kuid tavaliselt jääb see vahemikku 0,01–9%, mis sõltub omakorda hoiustavast summast ja krediidiasutusest. Hoiu-laenuühistute puhul on intress suurem kui pankades, kuid ka riskid on suuremad.
Hoiuste tüübid
Finantsasutused osutavad mitmeid hoiustamisteenuseid, milleks on:
Jooksev hoius tähendab konkreetset tüüpi intressi kandvat investeerimiskontot, mis võimaldab isikul oma raha kontolt ilma trahvita välja võtta. Paljudel juhtudel saab raha jooksva hoiuse kontolt ilma pangale ette teatamata välja võtta.[8]
Jooksva hoiuse puhul on tegemist arvelduskontoga, millele laekub raha ja millelt saab teha ülekandeid. Et kasutada panga osutatavaid teenuseid (deebet- või krediitkaart, laenud, internetipank jms), peab avama pangas arvelduskonto. Tavaliselt kannab ka tööandja isiku palga arvelduskontole, samuti laekuvad sinna erinevad toetused. Arvelduskonto olemasolul on võimalik teha makseid internetipangas, kontoris või ka mobiili kaudu, võtta pangaautomaadist raha välja (kui on olemas deebetkaart) ning teha erinevaid kontoinfo päringuid.[9]
Et avada arvelduskonto, peab olema vähemalt 18-aastane, noorematele saab arvelduskonto avada ainult seaduslik esindaja, kelleks on lapsevanem või eestkostja. Konto avamine on enamikus pankades tasuta, kuid sageli on pangad kehtestanud igakuise hooldustasu ning tasulised võivad olla ka mitmesugused pangatehingud, näiteks ülekanne teise panka. Arvelduskonto saab sulgeda siis, kui kliendil ei ole panga ees võlgu, ning enamasti on sulgemine tasuta.[9]
Kogumishoius
Kogumishoiuseks nimetatakse hoiust, kus on võimalik raha säästa ja seda paindlikult koguda. Hoiuse avamise summa on tavaliselt väike ning hoiusele saab regulaarselt teha makseid, samuti kogub hoiustatud raha samal ajal intressi. Hoiustamisperiood on tavaliselt minimaalselt kuus kuud. Lepingu saab ka varem lõpetada, kuid sellisel juhul võib hoiustaja kaotada intressi.[10]
Kogumishoius võib olla nii tähtajaline kui ka tähtajatu. Kui tähtaeg on fikseeritud, siis tavaliselt raha varem välja võtta ei saa. Tähtajatu hoiuse puhul on võimalik leping enne tähtaega lõpetada, kuid sellega võivad kaasneda teenustasud. Arvelduskontoga võrreldes on kogumishoiuse plussid näiteks suurem intress, mille tagab pank. Kogumishoiuse pealt teenitud tulult ei pea hoiustaja tulumaksu maksma.[10]
Reservhoius
Reservhoiuseks nimetatakse tähtajatut hoiust, kus on võimalik hoiustatud raha igal hetkel kasutada. Reservhoiuse puhul ei ole summa, sisse- ja väljamaksete aeg ja arv piiratud, seega on reservhoius paindlikum kui kogumishoius. Reservhoiuselt raha kasutamiseks tuleb teha ülekanne reservkontolt arvelduskontole. Praegu pakub Eestis suurematest pankadest reservhoiust ainult Nordea pank.[11]
Reservhoiuse avamine on tasuta ning esimese sissemakse suurus jääb tavaliselt 10 euro ringi. Järgnevatel sissemaksetel rahalist piiri ei ole. Reservhoiuse puhul arvutatakse intresse päevasaldona ehk kui õhtul kantakse raha hoiusele, siis intress hakkab jooksma järgmisest päevast. Intressitulu saab hoiustaja oma arveldus- või hoiusekontole korra kvartalis. Reservhoiuse intressimäär on tavaliselt madal. Reservhoiusena on enim kasutusel lastehoius, kus raha hoiustatakse kontol kuni lapse 18. eluaastani.[12]
Tähtajaline hoius
Tähtajaliseks hoiuseks nimetatakse kindla summaga hoiust, mis hoiustatakse kindla tähtajani. Selle aja jooksul teenib summa panga tagatud intressi. Intress on seda suurem, mida pikem on hoiuse tähtaeg ja suurem hoiustatav summa. Vahepealseid sisse- ja väljamakseid ei ole selle hoiuse liigi puhul võimalik teha. Kui hoiustaja soovib vahepeal raha välja võtta, ei ole tal enamasti õigust saada intressitulu.[13]
Tavaliselt on tähtajalise hoiuse esimene sissemakse 100–300 eurot, mis sõltub finantsteenuse osutajast. Hoiused kuni 100 000 eurot on tagatud panga poolt, välja arvatud hoiu-laenuühistute puhul. Tähtajaliselt hoiuselt teenitud intressitulu pealt ei pea tulumaksu maksma. Tähtajaline hoius on hea võimalus raha turvaliselt hoiustada, sest sellega ei kaasne suuri riske, kuid enne hoiustamist tuleks välja mõelda, kui pikka aega hoiustaja seda raha kasutada ei soovi, et vältida lepingu ennetähtaegset lõpetamist.[13]
Tähtajaliste hoiuste investeeringute tähtaeg on tavaliselt üks kuu kuni paar aastat ning nende minimaalsete hoiuste nõutav tase on erinev. Investor peab tähtajalist hoiust ostes mõistma, et saab raha välja võtta alles pärast tähtaja lõppu. Mõnel juhul võib konto omanik lubada investoril enne tähtaega lõpetada või tühistada, kui ta teatab sellest ette mitu päeva. Samuti määratakse ennetähtaegse lõpetamise korral karistus. Tähtajalisi hoiuseid saab jagada mitmesse kategooriasse: pikaajalised, keskmise tähtajaga ja lühiajalised. Pikaajaline hoius tähendab hoiuseperioodi, mis on pikem kui 12 kuud. Keskmine tähtaeg 3-9 kuud, lühiajaline 1-3 kuud. Tavaliselt pakuvad tähtajalised hoiused suuremaid intressimäärasid kui tavapärased likviidsed hoiukontod, kus kliendid saavad oma raha igal ajal välja võtta.[14]
Tähtajalisi hoiuseid võib omakorda jagada eraldi alamliikideks vastavalt nende otstarbele: säästud, kogumishoiused või arveldused. Lihtsaim neist on kogumishoius. Sellise hoiuse puhul ei või summasid suurendada või osaliselt välja võtta.[15]
Säästuhoiused on tavaliselt kõige suuremad.
Kogumishoiused on mõeldud neile, kes sooviksid lepingu kehtivuse ajal hoiust täiendada. Need on klientidele, kes sooviksid kokku hoida suure summa (näiteks kalli ostu jaoks).
Arveldushoius võimaldab kliendil ühel või teisel määral säilitada kontrolli oma raha üle, hallata oma sääste, summasid suurendada või välja võtta. Seda tüüpi hoiuseid nimetatakse ka universaalsed hoiused.
Investeerimishoius
Investeerimishoiuseks nimetatakse tähtajalist hoiust, kus intress sõltub väärtpaberi, hoiuse, valuuta või muu instrumendi väärtusest või muutusest. Investeerimishoiuse puhul on võimalik teenida suurt intressi, kuid riskid on sealjuures suuremad. Hoiuse lõppedes on garanteeritud hoiusumma, kuid mitte intressitulu. Kui alusvara, millest intress sõltub, väheneb, siis pank tavaliselt hoiustajale intressi ei maksa.[16]
Tavaliselt on hoiuse periood 1–5 aastat. Hoiustamine on võimalik nii eurodes kui ka teistes valuutades (teiste hoiuste puhul sai hoiustada ainult eurodes). Muid sisse- ja väljamakseid teha ei ole võimalik. Investeerimishoiuse puhul tuleb lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ehk katkestamisel tavaliselt maksta trahvi, mille suurus võib olla märkimisväärne. Alates 1. jaanuarist 2011 sõlmitud investeerimishoiuste pealt teenitud intressitulult tuleb maksta tulumaksu.[17]
Investeerimishoiuse saab omakorda jagada riskipreemiaga ja -preemiata investeerimishoiuseks. Riskipreemia puhul maksab hoiustaja investeerimise alguses lisatasu, mis tagaks, et osalus alusvara hinna liikumises oleks suurem ehk oleks võimalik teenida veelgi enam intresse. Kui hind siiski langeb ja pank intresse ei maksa, siis kaotab hoiustaja ka riskipreemia summa, sest seda summat pank ei tagasta. Riskipreemiata hoiuse puhul on tegemist tavalise investeerimishoiusega. Riskipreemiat tasumata saab hoiustaja olla kindel, et ei kaota oma investeeritut summat, kuid hinna langemise korral on võimalus kaotada intressitulu.[18]
Intressi arvutamise meetodid
Intress, mille pank arvutab hoiustamistähtaja lõpus, lisatakse hoiusesummale enne, kui klient selle pangast võtab või otsustab pangaga lepingut pikendada. Näiteks kui klient paigutab aastaks 1000 eurot 10% intressimääraga aastas, on aasta pärast kliendi kontol 1100 eurot.
Saadud intresside summa kuvatakse kontol üks kord kuus. Intresse saab arvutada ka kord kvartalis, poolaastas, aastas jne.
Hoiuse suurus ei muutu, kuid kliendi sissetulek on stabiilne.
Kapitalisatsioon eeldab, et hoiusele lisatakse intress lepingus kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul. Järgmisel perioodil arvestatakse intressi juba hoiuse summalt ja juba kogunenud intressi summalt.
Esmapilgul erinevust pole, aga kui hoiuse summa on suur, osutub intresside kapitaliseerimine intressimäära oluliseks suurenemiseks.
Akumuleeruvale hoiukontole saab kogu pangaga sõlmitud lepingu kehtivusaja jooksul kindla sagedusega raha hoiustada. Intress arvutatakse täiendatava summa põhjal. Seda tüüpi hoius on mugav neile, kellel on püsiv igakuine sissetulek ja kes soovivad oma raha kokku hoida või koguda.
