Hiiu-Rahu kalmistu asutati Nõmme alevivolikogu otsusega 1919. aastal Nikolai von Glehni1918. aastal Nõmme omavalitsusele kingitud maale. Kalmistu õnnistamiseni jõuti alles 12. augustil 1923.[1] Kalmistu plaani valmistas arhitekt Karl Burman. Kabel koos kellatorniga (täna kontorihoone) sai katuse alla aga linnaarhitekt Friedrich Wendachi projekti järgi alles 1934. aastal. Praeguseni on säilinud 1931. aastal rajatud piirdeaed ja raudvärav.
Kalmistu esimene nimi oli Nõmme kalmistu, ka Nõmme Luteri koguduse surnuaed. Järgnevalt kandis Nõmme-Rahu või Nõmme-Rahukoguduse kalmistu nime. Pärast Nõmme linna ühendamist Tallinnaga 1940. aastal nimetati kalmistu lähima raudteejaama järgi ümber Hiiu-Rahu kalmistuks.[3]
Planeering
Korrapärase planeeringuga ristkülikukujulist kalmistut läbib sirge ida-läänesuunaline peatee, millega ristuvad teerajad, mis jagavad kalmistu korrapärasteks matmiskvartaliteks. Kalmistu on tunnistatud ajaloomälestiseks1995. aasta kultuuri- ja haridusministri määrusega nr 19/2.[3]
Kultuurimälestisi
Olaf Karro hauasammas. Autor Voldemar Mellik, 1934 (graniit, pronks)
Jaan Kiige hauasammas. Autor Voldemar Mellik, 1936 (graniit, pronks)[4]
Tulevik
Matmine toimub akteeritud ja pereplatsidele. Uuteks platsideks maa puudub.[3] Tallinn tahab uuesti kasutusele võtta kalmistu juures oleva ja 1950. aastate lõpus matmiseks suletud vana baptistide kalmistu, mida riik ei hoolda ja mille ajaloolised hauatähised on tihedas võsas kohati peaaegu märkamatud.[5]
Silmapaistvate ühiskonna- ja kultuuritegelaste kalmud
Rudolf Reimann (VR I/1, Vabadussõja-aegse varustusvalitsuse ülema, kindralmajor) KV VI, ri 3/25, pl 2071
Vladimir Sarõtšev (I maailmasõjas oli Liepāja sadama ülem. 1915. aastast teenis Põhjalaevastikus, mereväe kindralleitnant. Nõmme Ristija Johannese Õigeusu kiriku vanem)