Hiina keisririik (hiina lihtsustatud kirjas: 中华帝国; hiina traditsioonilises kirjas: 中華帝國; pinyin 'is: Zhōnghuá Dìguó) oli lühikest aega (1915 lõpp kuni 1916 algus) kestnud katse taastada Hiinas keisrivõim; katset juhtinud riigitegelasest, Yuan Shikaist, sai seeläbi "Hongxiani keiser". Katse ebaõnnestus ning viis Hiina aastaid kestnud sisekonfliktidesse.
Loomine
Pärast oma nimetamist Hiina vabariigi presidendiks, hakkas Shikai astuma samme oma võimu tugevdamise poole kõrvaldades ametist opositsioonijuhte. Et oma võimu veelgi tugevdada, tegi ta koostööd mitmete Euroopa jõududega, aga ka Jaapaniga. Augustis 1915 tegi ta oma ametnikele ülesandeks koguda toetust monarhia taastamisele. Sama aasta 11. detsembril valis eriassamblee ta üksmeelselt keisriks. Yuan ütles keisrikohast pidulikult ära, kuid kui assamblee palvega tema poole samal päeval uuesti pöördus, "oli ta ümber mõelnud". Päev hiljem, 12. detsembril 1915, kuulutas Yuan välja Hiina keisririigi ja kroonis end "Suureks Hiina keisriks", ta võttis kasutusse ametinime Hongxian. Yuan, keda nüüd tunti Hongxiani keisri nime all, viivitas kroonimistseremooniaga 1. jaanuarini 1916. Varsti pärast kroonimist alustas värske keiser autiitlite jagamisega, tiitli said tema lähedasemad sõbrad ja sugulased ning need keda ta lootis tiitliga ära osta.
Aisin Gioro perekond, kes olid olnud kunagise Qingi dünastia valitsejad ja nüüd elasid Keelatud linnas nagu võõra maa valitsejad, mitte Hiina omad, tunnustasid uut keisrit ja tegid isegi ettepaneku sõlmida uue keisri tütre ja Puyi vahel keiserlik abielu.
Keisririigi lagunemine
Aasta 1916 pidi olema "esimene Hongxiani aasta" mitte "viies vabariigi aasta". Hongxiani keisri vastaselt olid meelestatud nii revolutsionäärid kui ka keisrile alluvad sõjaväetegelased, kes kartsid et Yuani nimetamine keisriks võib tähendada nende enda võimu vähenemist.
Provintsides hakati järjest mässe korraldama, esimestena tõusid keisri vastu üles Yunnan ja Jiangxi, mõlemal juhul juhtisid ülestõuse kohalikud sõjaväekomandörid. Ülestõusnud moodustasid Rahvakaitsearmee (護國軍) ja sellega algas Rahvakaitse sõda. Sellele järgnes ka teiste provintside iseseisvusdeklaratsioonide rida. Keiserliku Beiyangi armee sõdurid polnud veel kordagi keisri valitsuselt palka saanud ning suures osas keeldusid Rahvakaitsearmee vastu võitlemast; keisriarmee kaotas peaaegu kõik võitlused kuigi neil oli märgatavalt paremal tasemel varustus ja nad olid paremini treenitud.
Yuan Shikai keisrina
Kui välisjõud märkasid Hongxini keisri nõrkust ja ebapopulaarsust, lõpetasid nad tema toetamise, kuid samas ei toetanud kumbagi sõja osapoolt. Alguses Jaapan ähvardas küll Hiina sissetungida, kuid pärast pööras hoopis keisri vastu ja andis Jaapani kodanikele loa minna vabariiklasi sõjas aitama. Kui Yuan nägi et kõik tema liitlased on kadunud, loobus ta 22. märtsiks vabatahtlikult keisritiitlist. "Hongxiani aasta" lõppes juba 23. märtsil ja vabariiklaste kalender taastati. Yuan oli keisrina võimul 83 päeva.
Pärast Yuani surma sama aasta 5. juunil sai presidendiks endine asepresident Li Yuanhong (黎元洪), peaministriks määras ta endise Baiyangi kindrali Duan Qirui (段祺瑞) , Rahvusassamblee taastati. Siiski oli paar kuud kestnud veider keisririik keskvõimu nii palju nõrgestanud, et vabariiklastel ei õnnestunudki rahu taastada, Hiinas jäi veel 10 aastaks kestma militaristlike grupeeringute ajastu.
Sümboolika
Hiina keeles muudeti riigi nimi "Hiina keisririigiks", inglise keeles jäeti kasutusse nimi "Hiina vabariik". Keiser määras riigilie uue hümni, mille sõnad oli kirjutanud Yin Chang ning viisi Wang Lu. Lipp kujundati ümber aga vapp jäeti samaks.
"Hiina keisririigi esimest aastat" tähistav müntHiina keisririigi alternatiivne lipp
.svg)
.svg){kind=small}
.svg)
