Hernán Cortés

Hernán Cortés

Hernán Cortés (ka Hernando, Fernando või Fernán Cortés; 1485 Medellín Hispaania – 2. detsember 1547 Castilleja de la Cuesta, Hispaania) oli Hispaania maadeavastaja ja vallutaja (konkistadoor), kes on peamiselt tuntud asteekide impeeriumi alistajana.

Cortés sündis Extremaduras väikeaadliku perekonnas. 16. sajandi algul läks ta õnne otsima algul Hispaniola ja seejärel Kuuba saartele. Viimasel sai tast väikelinna linnapea. 1519 määrati ta aga Ameerika mandrit uurima siirdunud ekspeditsiooni juhiks. Ehkki Kuuba toonane kuberner Diego Velázquez de Cuéllar oli keelanud igasuguse isetegevuse, eriti konfliktiastumise indiaanlastega, otsustas Cortés tegutseda isiklikes huvides. Saanud pärast mandril maabumist teada, et seal asub suur, jõukas ja arenenud asteekide riik, otsustas ta selle alistada. Et ta mehed ei saaks teda hüljata ja Kuubale tagasi pöörduda, lasi Cortés oma ekspeditsiooni laevad hävitada. Nii pidid tema mehed selleks, et ellu jääda, Cortési avantüüris osalema.

Osava kõnemehe, diplomaadi ja väejuhina läks Cortésil korda asteegid allutada. Ta kasutas ära nii asteekide poolt allutatud hõimude vastumeelsust oma isandate suhtes, hispaanlaste keelt ja asteekide ühiskonnakorraldust mõistvaid inimesi (eriti oma indiaanlasest armukest doña Marinat (La Malinchet), kel oli vallutuse õnnestumises väga suur roll) kui ka oma tehnilist üleolekut ning võitis nii suure osa allutatud hõime enda poolele, külvates samas ka asteekide imperaatori Moctezuma II lähikonnas paanikat ja nõutust. 1519. aasta novembris jõudis Cortés asteekide pealinna Tenochtitlani ning vangistas Moctezuma. Nii sai temast impeeriumi tegelik valitseja ning hispaanlased asusid asteekide väärtesemeid, eriti kulda, endale riisuma.

Ent 1520. aasta algul saabus Mehhikosse teine hispaanlaste ekspeditsioon eesotsas Pánfilo de Narváezega, kelle eesmärgiks oli ametlikult mässuliseks kuulutatud Cortési vangistamine ning kohtuvõimude ette toimetamine. Kuid 24. mail toimunud lahingus võitis Cortés tema väge ning vangistas Narváeze. Järgnevalt aga puhkes asteekide ülestõus, seda ilmselt Cortési kaaskondlase Pedro de Alvarado korraldatud asteegi ülikute massimõrva tõttu. Vangistatud Moctezuma hukkus salapärastel asjaoludel, hispaanlased said lüüa (seda on nimetatud la noche tristeks ehk nukraks ööks) ning ellujäänud (ka Cortés) põgenesid oma peamiste indiaanlastest liitlaste juurde Tlaxcalasse.

Seal valmistus Cortés põhjalikult uueks rünnakuks, mis võeti ette peamiselt indiaanlaste jõududega, kuid Cortési juhtimisel. Ta vallutas üksteise järel kõik asteegi linnad ning asus 1521. aasta märtsis Tenochtitlani piirama. Pärast Euroopast kaasa toodud haiguste epideemilisi puhanguid indiaanlaste hulgas ning linna enam kui kaheksakümnepäevast täielikku blokaadi alistus see viimaks Cortési vägedele. Viimane kuulutas Asteegi impeeriumi oma majesteedi, Karl V (Hispaanias Carlos I) valdustega liidetuks. Temast sai mõistagi hispaanlaste kontrolli all oleva Kesk-Ameerika valitseja ning järgnevatel aastatel tegeles ta peamiselt koloonia majanduse arendamisega. 1522 kinnitas Karl V Cortési ametlikult Uus-Hispaania (mis oli Cortési soovitus Hispaania Kesk-Ameerika kolooniale) kuberneriks.

Peagi tekkisid Cortésil aga keskvõimuga vastuolud. Ilmselt olid peamisteks põhjusteks tema isemeelsus ja egoism. Karl V vabastas ta kuberneri kohalt ning järgnevalt hakkas Cortési elu allamäge minema. Ta jäi küll jõukaks meheks, ent kaotas igasuguse poliitilise mõju. Elu lõpupoolel elas ta Hispaanias. 1547. aastal plaanis ta uuesti minna Ameerikasse, kuid haigestus düsenteeriasse ning suri. Teiste allikate kohaselt jõudis ta siiski Uus-Hispaaniasse ning haigestus ja suri oma sealsetes valdustes, olles enne legitimeerinud oma kolm last indiaanlannaga.^[viide?]