Herbert Norkus sündis BerliinisTiergartenis töölisperekonnas. Tema isa oli Esimese maailmasõja veteran. Ema suri aasta enne Herberti surma haigusse. Gümnaasiumis oli Norkus tavaline õpilane. Arvatavalt tegeles klaverimängu ja joonistamisega.
Norkus ühines Hitlerjugendi merendusallüksusega Berliinis. Muuhulgas kuulus ta hilisema Hitlerjugendi juhi Artur Axmanni noortesalka. Hüüdnimeks oli Quex, mis tulenes sõnast quecksilber ehk elavhõbe, sest ta täitis kiirelt käske.
1932. a 23./24. jaanuari öösel valmistas Norkus Moabiti linnaosas koos kaaslastega ette natsionaalsotsialistide demonstratsiooni ja tegeles lendlehtedega. Samal ajal ründasid neid noored kommunistid, kes said Norkuse kätte ja vigastasid teda raskelt noalöökidega. Ohvril, kes oli jäänud üksi, ei õnnestunud öösel abi saada. Norkus viidi hommikul vereloigust leituna haiglasse, kuid teda ei suudetud enam päästa.
Norkus maeti tseremooniaga 29. jaanuaril Berliini Plötzensee kalmistule. Politsei andmetel oli matustel 5000 osalejat.
Tapjatel õnnestus põgeneda Nõukogude Venemaale, kuid kohut peeti siiski tapjatele lähemal seisnud isikute üle.
Propaganda
Natsionaalsotsialistid kasutasid Herbert Norkuse surma osavalt ära oma propagandaeesmärkidel, tehes temast kiirelt üleriikliku märtri ja kangelase sarnaselt Horst Wesseliga.
1932. aastal ilmus Karl Aloys Schenzingeri novell "Der Hitlejunge Quex", mis sai hiljem kohustuslikuks kirjanduseks kõigile Hitlerjugendi liikmetele. Novelli põhjal tehti 1933. aastal omakorda Hans Steinhoffi (Ufa-film) poolt noortele suunatud ja aastaga miljon vaatajat kogunud mängufilm "Hitlerinoor Quex". Mitmeid asutusi ja ehitisi nimetati tema nimega. Samuti peeti mälestusüritusi jms.
Herbert Norkuse nimi anti ka 1939. aastal vette lastud saksa õppe-purjelaevale, mis jäi aga sõja käigus lõpuni valmis ehitamata.
