Henry Oldenburg sündis Saksamaal Bremenis, kus tema isa Heinrich Oldenburg oli Bremeni akadeemilise gümnaasiumi (Gymnasium illustre) professor; hiljem õpetas Heinrich Oldenburg Tartu Ülikoolis. Henry Oldenburg õppis teoloogiatUtrechti Ülikoolis ning omandas teoloogiamagistri kraadi 2. novembril 1639. Lisaks saksa keelele valdas ta prantsuse, inglise ja itaalia keelt.
Tema tegevus 1640. aastail on täpselt teadmata, kuid arvatavasti töötas ta suurema osa aastakümnest Inglismaal koduõpetajana. 1648 lahkus ta Inglismaalt ja reisis, jõudes lõpuks 1652. aastal tagasi Bremenisse.[2]
Juba aasta pärast, 1653. aastal saabus Oldenburg Londonisse diplomaadina[3] ning seadis end sisse Inglise vabariigis. Tema algne ülesanne Bremeni senatilt oli pidada läbirääkimisi Bremeni neutraliteedi austamise üle käimasolevas Inglise-Hollandi sõjas. Cromwell kinnitas, et toetab Bremeni sõltumatust Rootsist.
Oldenburg sõlmis tihedad sidemed oma eluaegse patrooni Robert Boyle'iga ning oli tolle õepoja Richard Jonesi (tulevane krahv Ranelagh ning Londoni Kuningliku Seltsi liige 1663. aastast) koduõpetaja. Samuti õpetas Oldenburg Barnabas O'Brieni, 6. krahv Thomondi poega Henryt. Koos Jonesiga reisis ta läbi kogu Euroopa, külastades ka Marin Mersenne'i algatatud teadlaste kohtumisi. "Nähtamatu kolleegium" avaldas talle muljet, kuid Oldenburg soovis, et sellised ettevõtmised oleks vähem filosoofilised ja rohkem teaduslikud.
Kas oma lähetuse algul kohatud John Miltoni või leedi Catherine Ranelagh' kaudu, kes oli Boyle'i õde ja Richard Jonesi ema, pääses Oldenburg tähtsasse intellektuaalide ringi, kuhu kuulusid Samuel Hartlib, kelle ulatusliku korrespondentide võrgu ta hiljem üle võttis, John Dury, kellest sai tema äi, ning rida teisi nagu William Petty.[4]
Tegevus kuningliku seltsi sekretärina
Pärast monarhia taastamist sai Oldenburgist üks 1660. aasta 28. novembril rajatud Londoni Kuningliku Seltsi esimesi liikmeid (original fellow). Ta ei osalenud küll seltsi asutamistseremoonial, kuid oli liikmete nimekirjas ning määrati järgmisel aastal seltsi sekretäriks koos John Wilkinsiga.
Seltsi esimese sekretärina haldas ta teaduslikke kontakte kogu Euroopas, talle saatsid teateid oma teaduslikest tähelepanekutest nii teadlased kui ka võhikud. Temast sai ka kuningliku seltsi toimetiste (Philosophical Transactions of the Royal Society) esimene toimetaja ning kirjastaja. 6. märtsil1665 ilmuma hakanud ajakirja üheks eeskujuks oli Prantsusmaal veidi varem ilmuma hakanud "Journal des sçavans". Algselt kandis Oldenburg kokkuleppel seltsiga kirjastamise kulud ning teenida müügituludest; ses suhtes pidi ta pettuma, kuna toimetised ei saavutanud tema eluajal erilist äriedu. "Philosophical Transactions of the Royal Society" ilmub tänaseni ning see on maailma kõige kauem ilmuv teadusajakiri.
Oldenburgilt pärineb tava saata ajakirjale läkitatud käsikirjad ülevaatuseks asjatundjatele, kes hindavad nende väärtust enne avaldamist. Sellest said alguse nii tänapäevased teadusajakirjad kui ka teaduslik retsenseerimine.[5]
Teaduse eesmärgi sõnastas Oldenburg kirjas Thomas Coxile järgmiselt: "Teaduse tõelised pojad on need, kes ei rahuldu tuntud tõdedega, vaid püüdlevad asjade kaugeimatele piiridele, kes sõnastavad mitte kauneid ja tõenäolisi arvamusi, vaid kindlaid ja täpseid, ning kes püüavad tungida Looduse eeskojast tema salakambrisse."[6]
Oldenburgi korrespondents on teadusajaloos tähtis ka selle poolest, et ta õhutas teadusega tegelema mitut alles hiljem kuulsaks saanud teadlast. Nende hulgas olid Isaac Newton, John Flamsteed, Marcello Malpighi ning Antoni van Leeuwenhoek. Olulist rolli mängis Oldenburgi keelteoskus: näiteks Leeuwenhoek kirjutas talle hollandi keeles, millest ta tõlkis teksti inglise ja prantsuse keelde. Oldenburgi abita poleks Leeuwenhoek saanud osaleda Euroopa teaduskogukonna töös, kuna ta ei osanud ladina keelt.
Osa Newtoni ja Leibnizi kuulsast kirjavahetusest infinitesimaalarvutuse esmaautorluse teemal käis just Oldenburgi kaudu. 24. oktoobril 1676 Oldenburgile saadetud kirjas on ka Newtoni tuntud anagramm "6 aeccdae 13eff 7i 3l 9n 4o 4qrr 4s 9t 12vx" ("data aequatione quotcunque fluentes quantitates involvente fluxiones invenire et vice versa").[7]
Oldenburgi kirjavahetus toetas poliitik Sir Joseph Williamsoni; osalt varustas Oldenburg Williamsoni ka informatsiooniga.[8]
Kirjavahetuse tarbeks kasutas Oldenburg ära ka diplomaatilisi kanaleid. See äratas kahtlusi, et tema korrespondents polnud üksipäini teaduslik, vaid ka poliitiline. 1667. aastal oli Oldenburg Teise Inglise-Hollandi sõja ajal spionaažikahtlustusega[10] ("ohtlike kalduvuste" pärast) lühidalt vangis Londoni Toweris. Vangistuse otseseks ajendiks olid pseudonüümi "Grubendol" all 1666. aastal ilmunud publikatsioonid.
Eraelu
1663. aastal abiellus Oldenburg Dorothy Westiga, kes suri juba 1665. Teist korda abiellus ta 1668. aastal oma eestkostealuse Dora Katherina Dury (1654–77), õpetlase John Dury tütrega. Neil oli kaks last, Rupert ja Sophia.[11]
Vaatamata aastatepikkusele viibimisele Inglismaal taotles Oldenburg Inglise kodakondsust alles aprillis 1677.
Elu jooksul nautis Oldenburg head tervist, kuid haigestus raskelt 3. septembril 1677 ning suri kahe päeva pärast oma kodus Pall Mallis. Ta maeti 7. septembril Püha Neitsi Maarja kirikusse Bexleys. Tema lesk suri kümme päeva hiljem.
↑"The true sons of learning are those who are not satisfied with well-known truths but push on to the farthest bounds of things, and who strive not to formulate fine and probable opinions, but sure and certain ones, and to penetrate from Nature’s antechamber to her inner closet." Letter to Thomas Cox, 1656, cit. via Iordan Avramov, "An apprenticeship in scientific communication: the early correspondence of Henry Oldenburg (1656–63)" Notes and Records of the Royal Society of London, Vol. 53, No. 2, May, 1999
↑Samuel Sorbière "Relation d'un voyage en Angleterre, où sont touchées plusieurs choses, qui regardent l'estat des Sciences, & de la Religion, & autres matières curieuses", Cologne, 1666, pp.
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2011. Vaadatud 19. juunil 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ 11,011,1"Henry Oldenburg" History 1450–1789. Encyclopedia of the Early Modern World, by the Gale Group, Inc.
Oldenburg, Henry "The Correspondence of Henry Oldenburg". Edited by A. Rupert Hall and Marie Boas Hall. 13 vols. Madison, Wisc., 1965–1986
Oldenburg, Henry "Philosophical Transactions" London, 1665–1677
Boas Hall, Marie "Henry Oldenburg and the Art of Scientific Communication." British Journal for the History of Science 2 (1964–5): 277–290
Boas Hall, Marie "Oldenburg, the Philosophical Transactions and Technology." In "Uses of Science in the Age of Newton", edited by J. G. Burke, 21–47. Berkeley, 1976.
Hall, A. R. "Oldenburg, Henry." Dictionary of Scientific Biography. Edited by Charles Coulston Gillispie. New York, 1974.
Hall, A. R., and Marie Boas Hall "Philosophy and Natural Philosophy: Boyle and Spinoza." In "Mélanges Alexandre Koyré". Paris, 1964.
Douglas McKie "The Arrest and Imprisonment of Henry Oldenburg. In "Notes and Records of the Royal Society of London" 6, 1, Dec. 1948, ISSN 0035-9149, pp. 28–47
R. K. Bluhm "Henry Oldenburg, F.R.S. (c. 1615–1677)". In "Notes and Records of the Royal Society of London" 15, 1960, S. 183–197.
Jean-Pierre Vittu "Henry Oldenburg 'Grand intermédiaire'", in "Les grands intermédiaires culturels de la République des Lettres", pub. by Christiane Berkvens-Stevelinck, Hans Bots and Jens Häseler, Paris, Honoré Champion, 2005, pp. 184–209
