Henn Arvo (ka Henn Arwo, pseudonüüm Jok, enne eestistamist aastani 1935 Johannes Kõpman; 31. jaanuar 1915 Viljandi – 17. august 1984 Montréal, Kanada) oli eesti kergejõustiklane, jalgpallur, spordiajakirjanik, spordikohtunik ja karikaturist.
Käsitöölise poeg. 1931–1934 õppis Viljandi Maagümnaasiumis, mida ei lõpetanud.
Sport ja ajakirjandus
Juba 1928. aastal hakkas ta tegelema spordiga ja oli Viljandi Poiste Spordi Liidus õpetajaks Julius Mageri juhendamisel. 1934. aastast töötas spordi- ja kohtureporterina ajalehes Sakala. Ta tuli aastatel 1938–1943 viis korda 400 m jooksus ja kolm korda teatejooksus (Sakala meeskonnas) Eesti meistriks. 1940. aastal tegi 400 m tõkkejooksus Eesti rekordi. Seitse korral on kuulunud Eesti koondisse.
Ta tegutses ka kergejõustiku- ja suusatamiskohtunikuna.
1938. aastal töötas ta reporterina suusatamise maailmameistrivõistlustel Lahtis.
Ta oli Sakala Noorseppade Maleva asutajaliikmeid ja tegev Sakala kergejõustikuosakonna juhatuses.
Töötas spordiajakirjanikuna Riigi Ringhäälingus 1939–1940 ja Saksa okupatsiooni aegses raadiojaamas Landessender Reval. Toimetas Taarupgaardi (Taani) põgenikelaagris masinkirjas laagrilehti Taarupgaardi Post ja Tindinokk (2/1946, kumbagi ilmus 1 nr). Kanadas oli pikka aega ajalehe Meie Elu (Toronto) kaastööline ja toimetaja Montréalis.
Karikatuur
Karikatuure hakkas ta joonistama juba 17-aastaselt, tema esimene karikatuur ilmus 1931 ajalehes Oma Maa (Viljandi), tema karikatuure avaldati veel Eesti Spordilehes ja mõnes muuski ajalehes ja ajakirjas. 1935. aastal koos korraldas koos Evald Reieriga Viljandis Tartu tänaval Romantsovi majas oma esimese šaržinäituse. Sellele järgnesid näitused Põltsamaal, Narvas, Paides, Tapal, Tõrvas, Tallinnas ja mujal. Töötas Viljandis Sakala toimetuses. 1936. aasta sügisel tegid nad koos Evald Reieriga reisi ümber Euroopa: Inglismaal, Gibraltaril, Hispaanias ja Aafrikas, saatis Sakalale reisikirju. Reisil teeniti raha kohapeal tuntud inimestest šarže tehes. Pärast Euroopa reisi naasmist 1937–1938 korraldas koos Evald Reieriga karikatuuride-šaržide rändnäituse Viljandis, Võrus, Valgas, Narvas ja Rakveres, mis jõudsid ka Helsingisse, Lahtisse ja Hämeenlinna.
1941. aasta suve lõpul avas koos Evald Reieri ja Edmund Valtmaniga Viljandis Lossi tänaval oma stuudios nn karikatuuripuhveti, kus iga soovija võis endast lasta šarži teha.
1944. aastal põgenes Saksamaale, oli Taanis 1945–1948, tegi korra ka kaastööd Stockholmis ilmuvale Välis-Eesti huumoriajakirjale Pisuhänd ja Rootsis 1948–1949, kus töötas kunstnikuna reklaamibüroos. Seejärel emigreerus Kanadasse, kus algul töötas kindlustusagendina[1] ning hiljem oli ta maailma ühe suurema Montréali alumiiniumifirma Alcan reklaamikunstnik ja šaržimeister. Võttis osa karikaturistide ühisnäitustest Montréali Jaani kirikus 1956–1959, 1961 ja 1967. Lisaks tegutses eesti seltsides.
Töökohad
Isiklikku
Abikaasa Helmi; tütar Kersti Puhvel.
Viited
Välislingid
