Heino Jõe

Heino Jõe (4. oktoober 1913 (vkj 22. september 1913) Vihula vald, Ida Virumaa – 11. jaanuar 1990[1][2] Toronto, Kanada[1]) oli eesti skaudijuht, karikaturist ja ajakirjanik[3].

Elulugu

Jõe õppis Kehala Algkoolis (1920–1921), Rakvere Linna II Algkoolis (1921–1927), Rakvere Poeglaste Gümnaasiumis (1927–1928), Läänemaa Ühisgümnaasiumis (1928–1932), Tallinna Pedagoogiumis (1934–1936) ja hiljem 1939 aastal läks Tartu Ülikooli õppima õigusteadust.[1] (1932–1933) läbis ajateenistuse Sidepataljonis noorem-allohvitserina.

Eesti Skautide Maleva liige aastast 1926. Alates 1933. aastast tegutses ta skaudijuhina Haapsalu ja Hiiumaal.

Ta töötas Eestis ajakirjades Tõrvik (1930–1932) ja Eesti Skaut (kuni 1940), 1936 reporterina ajalehes Lääne Elu, 1936–1937 õpetajana Suuremõisa Algkoolis Hiiumaal ning 1936–1941 Haapsalus. Õpetajaameti kõrval töötas ta ka ajalehe Hiiu Teataja toimetajana (1936–1937) ning kirjasaatjana Rahvalehele, Uus Eestile ja Päevalehele. Aastatel 1941–1943 oli ta Postimehe ajakirjanik Tartus, kus avas ajalehes noortelehekülje. Seal ilmusid ka tema joonistatud poliitilised karikatuurid. Ajakirjanikuna kasutas ta ka oma skaudinime Jämesäär.[1]

1943. aastal töötas ta Saksa mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks Haapsalus Läänemaa tuletõrje instruktorina, olles samal ajal noortejuht[4].

1944. aastal põgenes Jõe koos perega Rootsi, kus juba Doverstropi põgenikelaagris hakkas tööle õpetajana ning skautide ja gaidide juhina.[4] Stockholmis töötas ta ajalehe Eesti Teataja toimetuses sekretärina, kus ta organiseeris ka noorteveergu. 1946. aastal asutas noorteajakirja Tulehoidja. Rootsis oli ta Eesti Skautmastrite Kogu Rootsi Koondise asutajaliige ja juhatuse liige, 1951. aastani Eesti Skauttöö Keskuse Rootsis algatusliige, juht ja Stockholmi Kalevi lipkonna juht.[1]

1951. aastal asus Heino Jõe elama Kanadasse Torontosse, kus oli Eatoni Kaubamaja arveametnik. Samuti kuulus Jõe ajalehe Vaba Eestlane asutajate sekka, oli selle juhatuse, toimetuskolleegiumi ja toimetuse liige.[1] Vabas Eestlases avaldas ta vesteid pseudonüümi Black Joe all. Väljaannetes kasutas muidki pseudonüüme: Jämesäär, Katrin Kaktus, Koldevana, White Joe jt.

1959. aastal kujundas Heino Jõe Eesti Skautide Liidu teenetemärgid Tammetäht ja Põhjatäht, nende nimed ja statuudid.[1]

Kanadas kuulus ta Eesti Muinsuskaitse Seltsi Sõpradesse (juhatuse liige), Eesti Skautide Malevas Kanadas Lembitu Malevasse (juht ja vanem), Eesti Skauttöö Keskusse (juht) ning 1952. aastast Toronto Eesti Skaudisõprade Seltsi (algataja ja juhatuse liige). Jõe eestvedamisel ostis Toronto Eesti Skaudisõprade Selts Muskoka metsades esimese osa laagrialast, mille Jõe ristis Kotkajärveks.[1] 1988. aastal ehitati sinna tema idee ja projekti põhjal emakeele ausammas[4].

Tunnustus

Teoseid

  • "Saadikud põlvpükstes", Tõrvik, 1951 (ülevaade skautluse ajaloost, põhitõdedest ja Eesti skautide tegevusest paguluses)
  • "Black Joe päevaraamat: Heino Jõe humoreskid, satiirid, memoriaalid 1952–1989" (1992)
  • Postuumselt ilmunud raamat "Jämesääre jäljed" (1994)

Isiklikku

  • Heino Jõe abiellus 3. juunil 1940.[1]
  • Heino Jõe lapselaps on kanadaeestlasest luuletaja Riina Kindlam.[3]

Viited

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Heino Jõe TLÜAR väliseesti isikute andmebaasis
  2. ↑ Rein Taagepera mälestusteraamatu "Määravad hetked" (Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 383) kohaselt 18. jaanuar.
  3. ↑ 3,0 3,1 Neeme Raud "Tahan armastada eesti keeles"[alaline kõdulink] Postimees, 26.08.2000
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Viljar Ansko (2004). "Heino Jõe ehk Jämesääre naljalisa". Kultuur ja Elu 2004. Vaadatud 07.03.2017.

Kirjandus

Välislingid

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!