Harakiri (jaapani keeles 腹切, 'kõhu lahtilõikamine') on Jaapani kultuuris rituaalne enesetapp läbi kõhu lahtilõikamise. Terviklikku rituaali, mis hõlmab halastusaktina tihti ka näiteks kolmanda isiku (Kaishakunin) poolt enesetapja pea maha löömist, nimetatakse seppukuks. "Harakiri" viitab ainult enese kõhu lahtilõikamise aktile, mis võis lisaks mõningatel juhtudel toimuda karistusena ka seppuku rituaalist eraldiseisvana.[1]
Seppuku oli feodaalses Jaapanis (1192–1868) suhteliselt laialt levinud, kuuludes bushidō koodeksi ja sõdalase distsipliini koosseisu. Samuraile oli seppuku võimalus surra demonstreerides au, julgust, lojaalsust ja iseloomu kas alternatiivina vääritule surmale vaenlase kätes või karistusena millegi eest. Hiljem, eeskätt Shōwa ajastul (1926–1989) hakkasid seda praktiseerima ka teised jaapani inimesed,[2][3], näiteks sõjaväeohvitserid Teise maailmasõja lõpus, et iseenda või oma perekonna auväärsust kaitsta.[4][5]
Esimese kirjalikest allikatest teadaoleva seppuku pani 1180. aastal Uji lahingu ajal toime luuletaja Minamoto no Yorimasa.[6] Samas on arvatud, et harakiri võis 1170. aastal teha ka Hōgeni ülestõusu järel pagendatud samurai Minamoto no Tametomo. Pagendamisel lõikas Tametomo alistanud väejuht Taira no Kiyomori ta vasaku käe kõõlused läbi, halvates Yametomo võimekuse vibu lasta.[7]
