Hans Wühner (sünninimi Hans Vanakubja; 13. november (30. oktoober) 1836 Aidu vald (Paistu kihelkond) – 13. august (30. juuli) 1911 Karula vald) oli kihelkonnakooliõpetaja ja eesti rahvusliku liikumise tegelane.
Wühner õppis Aidu vallakoolis ja aastail 1849–1854 Viljandi elementaarkoolis ja Viljandi kreiskoolis. Sooritas 1854. aastal kihelkonnakooliõpetaja kutseeksami ja töötas seejärel Paistu kihelkonnakoolis (1854–1858), Tarvastu kihelkonnakoolis (1858–1880) ja Tarvastu köstrina. Koolmeistrina kasvatas Wühner õpilastes rahvustunnet ja isamaalisust. Tema käe all on haridust omandanud Mihkel Veske, Ado Grenzstein, Martin Lipp.
Oli aktiivne rahvusliku liikumise tegelane, edendades Tarvastu kultuuri- ja hariduselu ning korraldades ühiskondlikke üritusi. Asutas kohaliku laulukoori ning 1860. aastal ühe esimestest eesti rahvaraamatukogudest. Wühner oli koos Jaan Adamsoniga Eesti Aleksandrikooli mõtte algatajaid ning Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige. Oli Eesti Kirjameeste Seltsi praktiline asutaja ning liige aastail 1972–1881 ja Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees (1895–1897). Tegi kaastööd kõikidele rahvuslikele ajalehtedele. Wühner oli üks väheseid rahvuslasi, kes osales kõigis olulisemates ärkamisaja ettevõtmistes.
Ostis 1880. aastal Keeri mõisa Nõo kihelkonnas ning oli Nõo kiriku eestseisja.
Isiklikku
Tema pojad olid Karula koguduse pastor Theodor Hans Wühner ja Valga Peetri koguduse märterpastor Richard Alexander Georg Wühner.
Tema vend oli Martin Wühner.
Välislingid
