Kuna kogu piirkond oli kaardistamata, puudus üheselt määratletud piirijoon. Jaapan teatas, et kes Mandžuuria piiri rikub, see rikub Jaapani piiri ja Nõukogude Liit teatas, kes Mongooliat ähvardab, see ähvardab Nõukogude Liitu.
11. mail 1939 oli üks umbes 80-meheline Mongoolia piirivalve grupp Halha jõe lähistel, valis omale ööpaika ja hobustele söödapaika. Neile sattus peale Mandžuuria piirivalvegrupp ja peletas nad tagasi üle Halha jõe. 14. mail kohtusid grupid samas kohas, aga seekord sunniti mandžuurlased põgenema.
Halha jõe ääres oli Jaapani kontingent juuliks kasvanud terveks armeegrupiks. Venelased olid ehitanud 7 silda üle Halha ja kaitsesid sillapäid suurtükiväe, tankide ja automaatrelvadega hästi varustatud jalaväega. Juuli lõpul katsus Jaapani 6. armeegrupi ülem, kindral Michitarō Komatsubara ületada Halha jõge pontoonsillaga ja tungida kõrgendikule venelaste tagalas. See õnnestus, aga varustuse järelvedu polnud võimalik ja vene väed lõid jaapanlased pärast mõne-päevast võitlust tagasi idakaldale. Stalin määras Nõukogude Liidu üksuste juhatajaks Georgi Žukovi. Kuuajalise ettevalmistusega määras Žukov pealetungi alguseks 20. augusti. Nõukogude Liidu parimad eliitväeosad, tankiüksused ja lendurid, kaasa arvatud Hispaania kodusõja kogemustega lendurässad, koguti Mongooliasse.
Jaapanlaste poolel osales lahingus 80 000 meest, 135 tanki ja 450 lennukit. Žukov pani neile vastu 35 jalaväediviisi, 20 ratsaväeeskadroni, 500 suurtükki, 500 tanki ja 600 lennukit. 31. augustil oli terve Jaapani 6. väliarmee sisse piiratud ja peaaegu hävitatud. Üle 50 000 jaapanlase sai surma või langes vangi. Kuigi see oli Jaapani sõjaväe kõigi aegade suurim kaotus, jäi see Läänes suuresti märkamata, kuna samal ajal oli tähelepanu keskpunktis Poola ründamine ja Teise maailmasõja algus. Konflikt lõppes 16. septembril 1939.
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!
