Hüpertsütokineemia (ladinahypercytokinaemia), ka tsütokiinitorm (inglisecytokine storm, hispaaniatormenta de citocinas, veneцитокиновый шторм), on immuunsüsteemi massiivne, potentsiaalselt letaalne süsteemne põletikuline reaktsioon patogeenile, mis seisneb immuunrakkude aktiveerimises tsütokiinide poolt ja põletikukolde tekkimises ja levimises. Immuunvastusena aktiveeritud immuunrakud, mis on füsioloogilistest piiridest väljunud, vallandavad omakorda uue tsütokiinide ja mitmete teiste biokeemiliste vahendajaainete hulga.
Hüpertsütokineemia täpseid mehhanisme siiani ei tunta. Arvatakse, et teatud põletiktsütokiinide komplekteerimisel mängib rolli reniin-angiotensiin süsteem, mõned patogeenid suudavad end immuunsüsteemi eest varjata ja teatud aja märkamatult paljuneda, teised aga on võimelised immuunsüsteemi hüperstimulatsiooni põhjustama.
Protsess ja sellega kaasnev ei allu teatud ajavahemikul homöostaasi seisundile ning loetakse, et sellisena ei täida peremeesorganismi kaitsefunktsioone – seetõttu seostatakse seda immunopatoloogiaga.
Erinevatel põhjustel (sh ravimid, kirurgilised operatsioonid, viirused, bakterid ja või patogeenide 'kooselu' Candida albicans ja Staphylococcus aureus jpt) käivitunud põletikku aktiveeriv reaktsioon põhjustab põletikukoldes kudede hävimise, ühtaegu kannavad biokeemilised signaalmolekulid põletikusignaalid naaberkudedele põhjustades elundite töö häirumise ja kiirelt edasi kandudes võtavad need süsteemse iseloomu, haarates kogu organismi ja olenevalt haigustekitajast võivad põhjustada kas sepsist või isegi surma.
Hüpertsütokineemia korral võib kliiniline pilt erinevate haiguslike seisundite korral erineda.
Hüpertsütokineemia korral vabastatakse peremeesorganismi erinevate rakkude poolt mitmeid biokeemilisi vahendajaid nagu vabad radikaalid, koagulatsiooni faktorid, tsütokiinid jpt. Nii täheldatakse patsientide vereseerumis nii põletikutsütokiinide (TNF-α, IL-1 ja IL-6) kui põletikuvastaste tsütokiinide (IL-10) hulga suurenemist.
Viiruslik
A-gripiviiruse infektsioon
A-gripiviiruse infektsiooni korral on gripihaigete vereseerumis tuvastatud
tsütokiinide ja glükoproteiinide taseme tõus, nagu IL-1β, IL-1Ra, IL-4, IL-5, IL-6, IL-7, IL-8, IL-10, IL-13, IL-17, G-CSF, GM-CSF, IFN-α, IFN-β, IFN-γ, TNF-α, IP-10, MCP-1, MIP-1α, MIP-1β jt.
Inimestel põhjustab linnugrippiA-tüüpi gripiviiruse alatüüp H5N1. Viirus kutsub esile immuunvastusena tsütokiinide düsregulatsiooni põhjustades seega lümfoid(-immuun)süsteemi ülereageerimise ('äkkrünnaku') – hüpertsütokineemia, mille korral sünteesitakse ja eritatakse suurel hulgal põletikutsütokiine ja kemokiine, olulisemad neist TNF-alfa, IL-6 ja IFN-gamma.
Ebolaviirus põhjustab tõenäoliselt immuunsüsteemi ja soonte endoteeli düsregulatsiooni, mille täpseid mehhanisme praegu veel ei tunta.
Uurijad on tuvastanud, et Ebola viiruse valgudVP24 ja VP35 blokeerivad peremeesorganismi interferooni (IFN)-alfa/beeta sünteesi ja signaali edastamist IFN-alfa/beeta ja IFN-gamma retseptoritele[2] ning takistavad bioloogiliste vahendajaainete signaalide saatmist rakutuuma[3] ja osalevad seeläbi kaasasündinud immuunsuseinhibeerimises.
Ebola viirus paljuneb edukalt dendriitrakkudes, ilma et vabastataks tsütokiine. Infitseerunud dendriitrakkude küpsemine ebaõnnestub ja ebaõnnestub ka immuunvastus, kuna ei esitleta antigeene NK-, T- ja B-rakkudele, aidates kaasa Ebola-viirusnakkuse levikule organismis.
Tsütokiinide (nii peremeesorganismi kui viiruse eritatavad virokiinid) vabanemist seostatakse palaviku ja põletikuliste protsessidega. Surmlõppega seostatakse hüpertsütokineemiat – mida osutavad tsütokiinide IFN-γ, IFN-α, IL-2, IL-10 ja tuumornekroosifaktor alfa kõrgenenud tase[4] ja nimetatud seisund kahjustab maksa ning neere.[5]
Gabonis ja Kongo Vabariigis 1996 ja 2003 aset leidnud Ebola viirushaiguse puhangute ajal kogutud vereproovide in vitro uuringute põhjal seostatakse surmlõppega põletikutsütokiinide (IL-1β, IL-1RA, IL-6, IL-8, IL-15 ja IL-16) ning kemokiinide ja kasvufaktorite (MIP-1α, MIP-1β, MCP-1, M-CSF, MIF, IP-10, GRO-α ja eotaxin) hüpersekretsiooni.[6]
Gramnegatiivse bakteriFrancisella tularensis'e põhjustatud tulereemia korral võivad kohale 'rullunud' kemokiinid ja teised vabastatud biokeemilised signaalained signaliseerida vajadusest haiguskoldesse lümfotsüüte juurde transportida ja indutseerida hüpertsütokineemiat, mis võib kaitse- ja kontrollmehhanismide töö mitte taastumisel, surmaga lõppeda.[8]
Erinevate haiguste (reumatoidartriit, pahaloomulised kasvajad jpt) bioloogilises ravis kasutavate inimeste bioloogiliste ravimite (näiteks monoklonaalsed antikehad, lahustuv tuumorinekroosifaktor alfa retseptor jpt) immuunteraapia tulemusel tekkiv potentsiaalselt eluohtlik 'tsütokiinide tormi' laadne seisund ehk tsütokiinimürgistus (või ka tsütokiiniülitundlikkus) kannab nimetust cytokine release syndrome (CRS).[9]
Bioloogiliste komponentidega rakuteraapiad, nagu näiteks 'T-rakuteraapia' (inglise keeles T-cell treatments), on tõenäoliselt väga võimekad, kuna enamik patsiente kannatab ravi tulemusel nn tsütokiinitundlikkuse käes, see on molekulide koopereerumine vastustamaks 'vähirakkude rünnet', selle tulemusel on surnud ka vähemalt seitse patsienti.[10]
↑Us D., Cytokine storm in avian influenza, Mikrobiyol Bul., aprill 2008;42(2):365-80., veebiversioon (vaadatud 17.09.2014)(inglise keeles)
↑Christopher F. Basler ja Gaya K. Amarasinghe, Evasion of Interferon Responses by Ebola and Marburg Viruses, J Interferon Cytokine Res., september 2009; 29(9): 511–520., doi: 10.1089/jir.2009.0076, PMCID: PMC2988466, veebiversioon (vaadatud 18.09.2014) (inglise keeles)
↑Anita K. McElroy, Bobbie R. Erickson, Timothy D. Flietstra, Pierre E. Rollin, Stuart T. Nichol, Jonathan S. Towner ja Christina F. Spiropoulou, Ebola Hemorrhagic Fever: Novel Biomarker Correlates of Clinical Outcome, J Infect Dis. (2014) 210 (4): 558–566., doi: 10.1093/infdis/jiu088, 12. veebruar 2014, veebiversioon (vaadatud 05.09.2014) (inglise keeles)
↑Riccardo V. D'Elia, Kate Harrison, Petra C. Oyston, Roman A. Lukaszewski and Graeme C. Clark, Targeting the "Cytokine Storm" for Therapeutic Benefit[alaline kõdulink], Clin Vaccine Immunol, märts 2013, 20. köide, nr 3, lk 319–327, doi: 10.1128/CVI.00636-12, veebiversioon (vaadatud 18.09.2014)(inglise keeles)
Kenneth M. Murphy, Paul Travers, Mark Walport. "Signaling Through Immune System Receptors". – Janeway's Immunobiology. (7. väljaanne). London: Garland, 2007. ISBN 0-8153-4123-7.
Ian A Clark, The advent of the cytokine storm, Immunology and Cell Biology (2007) 85, 271–273; doi:10.1038/sj.icb.7100062, veebiversioon (vaadatud 17.09.2014) (inglise keeles)
Jennifer R. Tisoncika, Marcus J. Kortha, Cameron P. Simmonsb, Jeremy Farrarb, Thomas R. Martinc ja Michael G. Katzea,Into the Eye of the Cytokine Storm,Microbiol. Mol. Biol. Rev. märts 2012, 76. köide, nr 1, lk 16–32, doi: 10.1128/MMBR.05015-11, veebiversioon (vaadatud 02.10.2014) (inglise keeles)
Yulan Sun, Cong Jin, Faxian Zhan, Xianjun Wang, Mifang Liang, Quanfu Zhang, Shujun Ding, Xuhua Guan, Xixiang Huo, Chuan Li, Jing Qu, Qin Wang, Shuo Zhang, Yanping Zhang, Shiwen Wang, Anqiang Xu, Zhenqiang Bi ja Dexin Li, Host Cytokine Storm Is Associated With Disease Severity of Severe Fever With Thrombocytopenia Syndrome, J Infect Dis., 17. august 2012, doi: 10.1093/infdis/jis452, veebiversioon (vaadatud 17.09.2014) (inglise keeles)
