Küünlajala kõrgus on 58 cm, läbimõõt 20 cm, ese kaalub 5,76 kg[1]. Koosneb kolmejalgsest baasist, kolme pungisega tüvesest, mille keskmine pungis on silmapaistvaim, ja taldrikust, mida toetavad suudega tiivulised kõrvukad lohed.
Küünlajala dekoori moodustab ažuurne võrgustik põimunud okstest, lehtedest ja väänlatest, inimfiguuridest, ahvidest ja tiivulisi lohesid meenutavaist olenditest. Dekoori on tõlgendatud hea ja kurja võitlusena ning figuuridel leiab viiteid vaikuse ja kõnelemise teemadele, sest mõned kujud hoiavad kätt teiste suul. Pungises asuvad medaljonid nelja evangelisti figuuridega. Kaunistusstiil oli tüüpiline tollasele Põhja-Euroopa kunstile ja vasteid leiab kaasaegsest Inglismaa raamatumaalist. Hoolimata ka saksapärastest joontest - sarnasusi on kahe Ottode-aegsesHildesheimis loodud küünlajalaga[3][4] - on küünlajalg valatud Inglismaal, võib-olla Canterburys, ja see võib olla rändava käsitöömeistri töö, kes ei pruukinudki olla väljaõppinud metallitööline.[2]
Tekstid
Küünlajala taldriku ümber kulgeb tekstiriba:
+ lvcis.on[us] virtvtis opvs doctrina refvlgens / predicat vt vicio non tenebretvr homo
+ "valguse voog, vooruse töö, särav õpetus / juhatab, nii et pahe pimedusse ei mattu inimene"
Lisaks on ladinakeelne tekst tüvesel ülal- ja allpool pungist:
+ abbatis.petri.gregis / et:devotio.mitis / + me dedit:ecclesie: / sci:petri:gloecestre
+ "abt Petruse kari ja tema pühendumine andsid mu Gloucesteri Püha Peetruse kirikule"
Petrus oli Peetruse benediktlaste kloostri, mille juurde kuulus praegune Gloucesteri katedraal, abt 1104–1113, selle alusel on küünlajalg dateeritud.
Kolmas tekst teatab küünlajala viimisest Le Mansi:
hoc cenomannensis res ecclesie pociensis / thomas ditavit cvm sol annvm renovavit
"Thomas Pociensis andis selle Le Mansi kirikule siis kui päike uuendas aasta"
Esimene märge küünlajala kohta pärast keskaega on aastast 1856, selle asumine ühes erakogus. 1861. aastal osteti see oksjonilt Pariisis Victoria ja Alberti muuseumi.
