Põlvnes Saaremaa aadlisuguvõsast. Tema esivanemad pärinesid Rootsist. Vanavanavanaisa oli olnud Karl XII teenistuses Lübecki komandandina, tema kaks poega astusid aga Venemaa keisri teenistusse. Vanaisa sai Venemaa keisrinna Katariina II-lt rendimõisa Muhu saarel. Tema isa Friedrich Wilhelm von Bradke (1752−1819) oli Venemaa keisririigi kindralmajor, hiljem salanõunik, senaator ja Vjatka tsiviilkuberner. Ema Charlotte Christine Haack (suri 1839) oli Nolgimõisa rendivaldaja tütar. Noor Bradke veetis lapsepõlve Saaremaal oma ema õe juures. Üheksa-aastaselt saadeti ta isa juurde, kes kasutas teda oma erasekretärina, seejärel pandi noormees 1806. aastal õppima Peterburi Mäekorpusse, mille ta lõpetas 1810. aastal.
Sõjaväeteenistuses
Teenistusse astus ta 14-aastaselt oma isa juures, kes oli sel ajal Vjatka kuberner. 1811. aastal saadeti noor Bradke Peterburi Peastaabi käsutusse, kus ta hiljem kirjutatud mälestuste kohaselt elas mõnda aega võrdlemisi kirjut elu, kuni suunati koos kindralstaabi ohvitseridega Soome aladele maamõõdutöid tegema. Aastal 1815 tegi ta ohvitserina kaasa Vene vägede võiduka Euroopa-retke Bambergist Pariisini.[1]
Aastal 1832 astus ta tsiviilteenistusse ja sai tõelise riiginõunikuteenistusastme. Aastail 1832–1838 oli Bradke äsjaloodud Kiievi õpperingkonna kuraator ja koolide peavalitsuse liige, 1838. aastast selle õpetatud komitee esimees. 1839. aastal sai temast Riigivarade ministeeriumi III departemangu direktor ja nõukogu liige, 1841 salanõunik ja 1844 senaator. Nii Venemaa keiser (1825–1855) Nikolai I kui ka Aleksander II (1855–1881) usaldasid talle sageli tähtsaid eriülesandeid.
Tartu õpperingkonna kuraator
Aastal 1854 nimetati ta Tartu õpperingkonna kuraatoriks, kellena ta oli ametis surmani. Bradket on hinnatud ennekõike selle eest, et ta legaliseeris seni salaja tegutsenud üliõpilaskorporatsioonid. 27. aprillil / 9. mail 1855 ilmusid Bradke kinnitusega 18 artiklist koosnevad „Reeglid Tartu ülikooli üliõpilaste korporatsioonidele“ („Regeln für die Corporationen unter der Studierenden der Dorpatschen Universität“), mis legitimeerisid reaalselt eksisteeriva korporatsioonide süsteemi koos esindusorgani ja kohtusüsteemiga (reeglite aluseks oli Allgemeiner Comment, mille oli koostanud Chargiertenconvent, st organisatsioonide eestseisuste liikmete ühisnõupidamine). Muu hulgas kuulutati 21. aprill jälle avalikult tähistatavaks üliõpilaspühaks.
Bradke saavutas ka välisprofessorite kutsumise keelu äramuutmise (keeld kehtestati 1848. aasta revolutsioonide ajal, et kaitsta Vene riigi ülikoole kahtlaste ideede leviku eest). Tema kuraatoriks oleku ajal alustas tegevust iseseisev Tartu ülikooli evangeelne-luterlik kogudus ning 1860 valmis ülikooli kirik. 1856–1859 ehitati ülikooli peahoonele tiibhooned, uued ruumid said enesele keemia- ja füüsikakabinetid, ülikooli kantselei ja kunstimuuseum.
1850. aastate teisest poolest hakkas halvenema ülikooli majanduslik olukord. Krimmi sõja ja puudujäägiga riigieelarve tõttu vähenes haridusse suunatava raha hulk. 1860 tõsteti Tartu Ülikoolis õppemaksu 10 rubla võrra aastas (uued hooned tuli ülal pidada erisummadest, millest olulise osa andsid just õppemaksud). 1860 koondati kuraatori ettepanekul ratsutamisõpetaja koht, kasutades vabanevat raha patoloogia ja patoloogilise anatoomia kateedri rajamiseks.
Krimmi sõja järel arenes debatt Vene ühiskonna moderniseerimiseks, sealhulgas haridussüsteemi uuendamiseks ja uue ülikoolide põhikirja väljatöötamiseks. Komisjoni, mis pidi Peterburis välja töötama uue tüüppõhikirja Vene riigi ülikoolidele, juhatas Bradke. Projekt valmis 1862, Tartu Ülikoolile oli selles ette nähtud eristaatus. Kuid ülikooli nõukogu kartis üldise põhikirja kehtestamist Tartule (Tartus jäi kehtestamata ka 1834. aasta Vene ülikoolide üldine põhikiri), ja soovis täiesti eraldi jääda. Uus Venemaa ülikoolide üldine põhikiri jäigi seetõttu Tartule laiendamata. 1865 sai Tartu oma eristaatust kinnitava iseseisva põhikirja (sel ajal oli kuraator juba krahv Alexander von Keyserling, ülikooli kuraator 1862–1869), kuid jäi kehvemasse materiaalsesse seisu võrreldes teiste Vene riigi ülikoolidega.
1860. aastal sai Bradke tõelise salanõuniku teenistusastme. Tema 50 aasta ametijuubeliks aastal 1861 asutati nõukogu liikmete panustest fond, millest iga aasta 12. detsembril määrati mõnele üliõpilasele silmapaistva teadustöö eest preemia.
Surm
Haige süda ei pidanud koormusele vastu ja Bradke suri 1862. aastal 65 aasta vanuselt.
Kaasaegsete hinnang
Bradke kaasaegne, professor Friedrich Bidder on teda kirjeldanud kui väikest, kühmus, kõhna, kehaliselt peaaegu olematut inimest, kellel aga silmist kiirgas energiat, kes oli töökas ja abivalmis ning püüdis tegutseda ausalt ja avatult. Olles suurema osa oma täiskasvanuelust viibinud väljaspool Balti kubermange, pidi ta siinseid olusid alles tundma õppima, kuid suutis üsna kiiresti saavutada kohaliku ühiskonnaga vastastikuse austuse ja lugupidamise.[3]Tartu keiserliku ülikoolihistoriograaf J. Petuhhov iseloomustab teda kui ausat, siirast ja oma tööle pühendunud inimest, kes teisalt oli aga pehme iseloomuga ja mõjutatav.
Ta oli kaks korda abielus. Esimest korda naitus ta 1825. aasta 11. veebruaril (vkj) Kuressaares Johann von Luce tütre Emilie Rosette von Lucega (1804−1851). Pärast viimase surma abiellus ta 10. augustil (vkj) 1852 Peterburis Kasti mõisast pärit Lucie Luise von Sassiga (1827−1861). Kahest abielust sündis 12 last.
Viited
↑G. v. Bradke (1871). Eigene Aufzeichnungen über sein Leben bis zum Jahre 1854. St. Peterburg.
↑E. v. Bradke (1910). Erinnerungen an G. v. Bradke. - Heimatstimmen, 4.
↑Bidder, Friedrich. Aus dem Leben eines Dorpater Universitätslehrers: Erinnerungen des Mediziners Prof. Dr. Friedrich v. Bidder 1810-1894. Würzburg: Holzner-Verlag, 1959.
Välislingid
Georg von Bradke veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"
Georg von Bradke Saaremaa rüütelkonna genealoogilises käsiraamatus
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!
