Georg Rudolf Stackelberg (12. oktoober 1872 Salla vald, Viru kreis – 15. märts 1934 Küti vald, Viru maakond) oli Eesti poliitik, baltisaksa Stackelbergide suguvõsast. Parun.
Georg Rudolf Stackelberg õppis Tallinna Toomkoolis, teenis aastatel 1893−1894 Peterburis ihukaardiväe ratsagrenaderide polgus vabatahtlikuna, 1895. aastast lipnik. Lasinurmes maaomanik, aastatel 1900−1903 Lasila mõisa rentnik. Aastatel 1904−1920 Küti mõisa omanik, pärast võõrandamist jäi tema valdusse mõisasüda. Georg Rudolf Stackelberg oli enne Eesti iseseisvumist, Viru kreisis, Virumaa kreisisaadik 1905−1920, 1911. aastast Eestimaa rüütelkonna liige ja Rahukogu aurahukohtunik.
Parun Georg Rudolf Stackelberg aktsepteeris Eesti iseseisvuspüüdeid, tegi eestlastega koostööd kohalikes seltsides (oli 1911. aastal Viru-Jaagupi Ühispanga üks asutajaid). Vabadussõja ajal oli ta Balti pataljoni loomise algataja ja 1919. aastal astus ka ise vabatahtlikuna Balti pataljoni.
Ta oli Eesti Asutava Kogu liige (valitud Saksa Erakonna Eestimaal nimekirjast) alates 27. jaanuarist 1920, kui ta asendas Johannes Meyerit. [1] ning I Riigikogu liige[2], kuni 10.01.1923, mil astus tagasi [3]. Oli kodukorra komisjoni, maaseaduse komisjoni, rahaasjanduse komisjoni, eelarvekomisjoni, väljaspool linnasid ja aleveid asuvate kinnisvarade hindamise seaduseelnõu läbivaatamise erikomisjoni ja riikliku maatagavara tarvitamise seaduse läbivaatamise erikomisjoni liige.
Georg Rudolf Stackelberg oli Toomkooli kuraator, Vinni Naiskutsekooli hooldaja[4] ja Piiritusetööstuse Rosen & Co juhatuse liige.
Georg Stackelberg suri 1934. aastal ja maeti Viru-Jaagupi kalmistule.
Tunnustus
Viited
Välislingid
