Georg Koik (24. detsember 1855 Sagevere – 22. september 1914 Helme) oli eesti vaimulik.
Georg Koik sündis Pilistvere kihelkonnas Kabala vallas Sagevere külas. Õppis aastatel 1865–1867 Kabala saksa eraelementaarkoolis, aastal 1868 Arussaare õigeusu kirikukoolis, aastatel 1871–1873 Viljandi kreiskoolis, aastatel 1873–1877 Tartus gümnaasiumis. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppis ta aastatel 1877–1883. Oli prooviaastal Viljandi Pauluse koguduses August Jakob Westren-Dolli juures. Ordineeriti 25. septembril 1883 Tartus õpetajaks.[viide?]
Oli aastatel 1883–1885 Viljandi praostkonna vikaarõpetaja. Aastatel 1885–1900 oli ta (introdutseeriti 16. juunil 1885) Tõstamaa Maarja koguduse õpetaja. Oli 19. maist 1892–19. maini 1893 pastoriametist kõrvaldatud (suspendeeritud), kuna viis läbi kiriklikke talitusi rekonvertiitidele (õigeusus pettunutele). Aastatel 1900–1914 oli ta Helme Maarja koguduse õpetaja[1].
Tõstamaal olles oli Koik pühendunud iga üksiku koguduseliikme teenimisele. Iga jutluse kirjutas ta sõna-sõnalt üles ja õppis pähe, lihvides teksti viimse hetkeni. Ka Helmes olles, võttis temalt, kuna suures koguduses rohkem vaja kõnesid pidada, palju energiat ja aega. Tema jutlused olid väga sügavasisulised, kuid tal ei olnud kuigi sütitavat kõneandi, pidas rahvas tema jutlusi rasketeks ning igavateks. Juba enne Tõstamaale minekut oli Koik abiellunud Emilie Wulffiga, peres kasvas poeg Johannes. Ent poeg suri 14aastasena operatsiooni tagajärjel Riia kliinikus ja on maetud Helme kalmistule. Poja surm mõjus raskelt Koigi meeleolule ja tervisele ning tekkis arusaamatusi õpetaja ja koguduse vahel. Georg Koik suri aastal 1914 ja ta on maetud Helme kalmistule.[viide?]
Georg Koik oli Eesti Üliõpilaste Seltsi, Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige. Ta tegi tõlketöid "Ristirahva Pühapäevalehes" avaldamiseks. Tal oli hea keeletunnetus. Jaan Bergmann (Paistu Maarja koguduse õpetaja) kirjutab, et 1885. a otsustas Viljandimaa sinod anda välja uue lauluraamatu ja selleks moodustati komisjon. Uue Lauluraamatu sissejuhatuses kirjutatakse, et 1887. a moodustas Liivimaa sinod uue lauluraamatu koostamiseks komisjoni, mille liikmeks keelelise korrigeerimise ülesannetes valiti Jaan Bergmann Paistust, kuid Bergmann räägib just Georg Koigi tõsisest tööst lauluraamatu redigeerimisel. Iga laul käis tema käest läbi ja tuli komisjonile tagasi rohkete ääremärkustega, näiteks: "Eestlane nii ei ütle!", "Ei kõlba!", "Käib Eesti keele vastu!", "Seda viisi mina seda salmi laulda ei või!", "Tingimata ümber teha!". Komisjon pidi siis mõtlema, mille poolest esitatud tõlge vigane oli ja leidma parema sõnastuse. Koik ei osanud sel juhul ise paremat sõnastust välja pakkuda ja jäi komisjoni tööst eemale. Siiski, pääses Uude Lauluraamatusse kolm tema tõlgitud laulu: numbrid 439 («"Ei ole raske usutee"), 450 ("Kristus on kuningas") ja 451 ("Küll raske meie usutee"). Neist keskmine on ka meie tänases, Kiriku laulu- ja palveraamatus number 299 all.[viide?]
Aastal 1895 otsustasid Liivi- ja Eestimaa sinod redigeerida katekismust. Komisjoni kaasatud Georg Koik tõlkis peatüki "Õpetuse meelevallast pattu andeks anda ja kinnitada". Kui Uus Agenda ehk Kiriku Käsiraamat oli saksa keeles valmis saanud, kirjutas Georg Koik kindralsuperintendent Friedrich August Wilhelm Hollmannile Riiga: "Usaldage Agenda Eesti keelde tõlkimine minu kätte..." Kindralsuperintendendilt saabus aga vastus, et agenda on nii tähtis raamat, et seda võivad tõlkida üksnes kõige tuntumad ja tähtsamad Eesti kirjamehed. Georg Koigi kirjatöid tema aga ei tunne. Agenda tõlkimist G. Koigile ei usaldatud.[viide?]
Toomas Paul kirjeldab, kuidas 19. sajandi II poolel arutleti Eesti- ja Liivimaa kirikus vajadusest redigeerida eestikeelset Piiblit ja trükkida see uues kirjaviisis. Ühtaegu tegeldi Piibli eestikeelse teksti redigeerimise ja parandamisega. Aastal 1895 moodustas Liivimaa sinod "Alalise Piibli keeleparandamise komitee". Neljaliikmelise komitee liikmeks valiti ka Georg Koik. Komitee eestvedaja Jaan Bergmann rõhutab Georg Koigi aktiivset kaasalöömist komitee tegevuses. Komitee kogunes aga esimest korda revideerimise tööle alles 1899. a juulis Tõstamaale. Koik selgitas seal, et Piibli üksikute sõnade ja lausete revideerimisest on vähe. Kogu Piibel on vaja algkeelest puhtasse eesti keelde ümber panna. Jaan Bergmann rõhutab, et Koik oli uue piiblitõlke algataja. Ühtlasi hakkas ta oma "terava keeletundmisega" komitee tegevuses kaasa lööma. Esimesel töökoosolekul jõuti algsest kreeka keelest tõlkida Matteuse evangeeliumi esimesed 12 peatükki. Töökoosolekud jätkusid. Vahepeal läks Koik Helmesse õpetajaks. Üht töökoosolekut Helmes 1913. a septembris on kirjeldatud kui väga tõsist tööpäeva. Tõlkimine kestis hommikul kella 9-st õhtul kella 7–8ni. Vahepeal peeti lõunapausi, harva pääseti töölaua tagant õue väikesele jalutuskäigule. Komitee tõlketöö jõudis lõpule 9. juuliks 1915. Georg Koik seda ei näinud.[viide?]
Viited
- ↑ Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Böhlau Verlag Köln, Wien 1977
Välislingid
