General Dynamics F-111 on Ameerika Ühendriikide ülehelikiiruseline lennus muutuva tiiva noolsusega taktikaline hävituslennuk. Esmalend toimus 21. detsembril 1964.
Saamislugu
Poliitikute palju laidetud General Dynamics F-111 loodi taktikalise eksperimentaalse hävituslennukina (TFX), mis osutus praktikas üheks Lääne oma aja löögivõimelisemaks taktikaliseks pommituslennukiks.
F-111 on eelmise sajandi teise poole kõige mittemõistetavama kuulsusega sõjalennuk, selle loomise hetkest alates. Algselt plaanitud esmase tuumalöögi lennukina, aga praktikas edukalt kasutatud hoopis konventsionaalse taktikalise pommituslennukina.
USA presidentJohn Kennedy administratsioon lähtus majanduslikel kaalutlustel põhimõttest, et merevägi ja õhuvägi peavad saama hakkama ühise lennukitüübiga. Mereväele tekitas probleeme üleminek järjest suuremate ja raskemate hävituslennukitele. Tolleaegsete mereväe lennukitega oli keeruline lennukikandjatetekile maanduda, üleminek kiirematele ja raskematele hävituslennukitele tõotas USA mereväele veelgi suuremaid probleeme. Merevägi vajas lennukit, mis oleks piisavalt raske lastiga võimeline katma suuri vahemaid ja oleks väikese kütusekuluga.
F-111 oli tõeliselt innovatiivne sõjalennuk – esimene muudetava tiivanoolsusega raskeklassi lennuk, esimene järelpõlemis-forssaasikambriga turboventilaatormootor, esmakordselt integreeritud navigatsiooni/rünnaku arvutisüsteemi kasutamine, esmakordselt ohu korral lennus eralduv meeskonna moodulkabiin ja esmakordselt suhteliselt kitsa kerega lennuki kabiinis kõrvuti asetsevad lendurite istmed. Igati kõrgetasemeline lennuk, kuid mereväe lennukikandjatele polnud selline täislastis ligikaudu 45-tonnine suuremõõduline „hävituslennuk“ sobilik.
Prototüübil ilmnenud vead kõrvaldati ruttu, katselendude käigus tekitas enim probleeme kandepinna ühendussõlmede teraskonstruktsioonis avastatud praod ning uuelaadsete turboventilaatormootorite ootamatud seiskumised lendamisel suurel kõrgusel.
Mootorite valmistaja Pratt & Whitney täiustas mootori kompressoriosa nii, et mootori TF30 parameetrid vastaksid lennu ajal iga olukorra nõuetele. Senini ei olnud ju mingeid kogemusi turboventilaatormootorite kasutamisel ülehelikiiruselisel lennul.
F-111-el on eriline koht lennunduse ajaloos, mida iseloomustavad ekstreemsused. Ekstreemsused erinevatel sooritustel, võitlusvõime maht ja keerukus. Oma ajastu arvustatuim sõjalennuk, kahtlusi tekitavate uudsete, tavapiire ületavate tehnoloogiate ja rünnakutaktika kasutuselevõtu pärast.
F-111 derivaatidest oli F-111F parim: uuem mootor TF30-P-100 järelpõlemisel tõukejõuga 112 kN ja radikaalselt täiustatud avioonika. Viimane F-111 väljus General Dynamicsi tehasest Texases 1976. aastal, kokku valmis 561 F-111 lennukit.
F-111F lennutehnilised andmed
Meeskond: 2 (piloot ja relvasüsteemi operaator)
Pikkus: 22,4 m
Kõrgus: 5,2 m
Tiivaulatus: 19,2 m (noolsus 16° ) ja 9,75 m (noolsus 72,5° )
Tiivapindala: 61,1 m² ja 48,8 m²
Tühikaal: 21,4 tonni
Suurim lennukaal: 45,3 tonni
Mootor: 2 x Pratt & Whitney TF30-P-100, turboventilaator
tõukejõud: 2 x 80 kN, järelpõlemisel: 2 x 112 kN
Tiiva külgsuhe: 7,6 (16°) ja 2 (72,5°)
Suurim kiirus: 2655 km/h (Mach 2,5) optimaalsel kõrgusel,
merepinna tasandil 1 470 km/h ( F-111A )
Lennulagi: 20 100 m
Lennuraadius rünnakul: 2140 km
Tõusukiirus: 131,5 m/s
Relvastus: üks kuueraudne (6 x 20 mm) Gatling-süsteemi automaatkahur M61 Vulkan
Tiivaaluseid riputuspüloone: 8 + üks kerealune
Lasti kogukaal:14,3 tonni
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!