Francois Boucher' maalid on peamiselt dekoratiivsed, maalide süžee enamasti allegooriline ja maalid ise on kohandatud rokokoo interjöörile.[1]
Elulugu
Francois Boucher sündis 29. septembril 1703 Pariisis. Ta oli vähetuntud Pariisi kunstniku Nicolas Boucher' poeg, oma isa õpipoisina sai Boucher ka esmase kunstialase hariduse. Alates 1721. aastast õppis ta lühikest aega François Lemoyne'i juures dekoratiivmaali ja ornamendi joonistusi, sealt sai ta kaasa oma loomingule omase dekoratiivse maalistiili lembuse.[2]
Sama perioodil teenis Boucher õpingute jaoks raha ka vaselõikaja Jean Françoise juures, kus Boucher tegi vappide ja vinjettide kavandeid ning õppis selgeks vaselõiketehnikad. 1723. aastal võitis Boucher maineka Prix de Rome'i oma teosega "Nebukadnetsari poeg Evil-Merodak vabastab isa poolt vangistatud Joojakimi", kuid tavaliselt võiduga kaasneva auhinna – stipendiumi Roomas õppimiseks – üleandmisega viivitati. Selle tõttu sõitis Boucher 1728. aastal koos Carle van Looga Rooma oma raha eest. Itaalias olles viibis Boucher Prantsuse akadeemia direktori juures, kelle abil pääses Boucher uudistama mineviku ja oma kaasaja kuulsate meistrite loomingut. Siiski pole Boucher' Itaaliast viibimise ajast teada ühtegi maali.[3]
1731. aastal naasis Boucher Pariisi, millest alates muutus ta elukäik tavatult menukaks ja lennukaks. 1731 saabus Boucher'le esimene tellimus kuningakojast. 1734. aastal maalis ta Akadeemia (Académie royale de peinture et de sculpture) liikmeks saamise eesmärgil maali "Rinaldo ja Armida". 1735 nimetati ta Akadeemia erakorraliseks ja kaks aastat hiljem korraliseks professoriks. Pärast Akadeemia direktoriks nimetamist saabusid Boucher'le mitmed tellimused nii õukonnast, kuninga favoriititelt kui ka teistelt aristokraatidelt. 1733. aastal abiellus ta Marie-Jeane Busseau'ga, kes oma ilu ja võluga olevat alati olnud Boucher' muusaks Venuseid maalides.[3]
1735. aastal pöördus Boucher' poole vaibamanufaktuuri direktor Jean-Baptiste Oudry, kelle palvel hakkas Boucher valmistama piltvaipade kavandeid. Need muutusid väga populaarseks ning hiljem sai temast manufaktuuri kunstiline juht. Samuti tegi ta kavandeid Sevres’i portselanimanufaktuurile. 1740. ja 1750. aastatel töötas Boucher Pariisi Ooperis ja Saint-Laurenti teatris dekoraatorina, tegeldes kostüümide ja lavakujundusega, kuid ta jätkas samaaegselt ka õukonnakunsti ja maalimisega üldisemalt.
Boucher'l olid tugevad sidemed õukonnaga tänu Madame de Pompadourile, kellele oli Boucher isiklik kunstnik ja sõber. Selle tutvuse kaudu sattus Boucher ka Louis XV soosingusse, kes 1765. aastal nimetas Boucher' õukonna "esimeseks maalijaks", kuigi selleks ajaks oli Boucher õukonnakunstnik olnud juba pikka aega. Boucher töötas õukonnakunstnikuna kuni oma surmani 1770. aastal.[4]
Boucher' eluaja lõpuaastatel saatis tema loomingut tugev kriitika, sest 1760. aastateks olid valgustusaja ideed nõrgestanud ühiskonnas õukondliku kunsti positsiooni, mille esindajaks Boucher oli. Kriitikast olenemata oli Boucher edukas kunstnik ka oma eluaja lõpul. Francois Boucher suri 30. mai 1770 oma Louvre'i korteris Pariisis.[2]
Boucher' enda arvutuste kohaselt kuulus tema nimistusse ligi 10 000 joonistust ja tuhat maali. Tehnikate kasutajana oli Boucher mitmekesine: ta tegeles nii ofortide, joonistuste, maalimise, lavakujunduse, raamatute illustratsioonide kui ka paljude muude tehnikatega. Ainuke tehnika, millega ta ei tegelenud (ja mis oli levinud tema kaasaegsete seas), oli fresko.[5]
Francois Boucher oli väga edukas ka oma kunsti turundamises, pakkudes oma disaine eri dekoratiivkunstide jaoks alates portselanist kuni gobeläänideni. Tänu töökusele ja stiilide mitmekesisusele levisid Boucher' tööde reprod juba tema eluajal, mille tõttu tema stiil levis nii Prantsusmaal kui ka mujal Euroopas.[6]
Boucher' koloriit on värviküllane, eelistades peamiselt siniseid ja roosakaid toone, mis sobisid hästi rokokoo sisekujundusse. Tema tööde temaatika oli kohane aristokraatlikule publikule: antiikmüütide maalimine rokokoole omases vabas interpretatsioonis. Boucher maalis antiikmütoloogiast vaid stseene ja tegelasi, mis olid seotud armastusega. Mitmetel tema tuntud maalidel on kujutatud Venust. Boucher maalis ka portreesid, žanrimaale ja õukonna stseene.[3] Samuti oli üheks tema lemmikteemaks pastoraalid, mis kujutasid ideaalmaastikku, kus siidriietes lambakarjused olid kujutatud sentimentaalsetes ja erootilistes armastusstseenides.[6]
"Diana vann"
"Diana vann", Louvre
"Diana vann" on Boucher' 1742. aastast pärit õlimaal. Teos kujutab neitsilikku jahijumalannat Dianat pärast jahti puhkamas. Temaga koos on ka nümf, kes aitab Dianat tema rituaalses pesemises. Jahijumalanna Diana on ära tuntav tema atribuutide, juustes oleva kuldse kuusirbi ning oda ja noolte järgi.
Teoses joonistub hästi välja Louis XV aegne ideaalse naise stiil: väga hele jume, väike ümar nägu ja kurvikas figuur. Kuigi tegu on mütoloogilise stseeniga on teos esmalt siiski ülistus naise kehale. Maal ilmestab Boucher' meisterlikku oskust kujutada naise keha erilist graatsiat ja ilu. Naise alasti hele keha on kontrastis intensiivse sinise gobelääni ja looduse rohelusega. Maal ise on tagasihoidlikult sensuaalne ja keha alastust on kujutatud peenetundeliselt, mis on omane ka teistele Boucher' maalidele.[2]
"Rinaldo ja Armida"
"Rinaldo ja Armida", Louvre
See 1734. aastal Akadeemiasse sisseastumiseks maalitud teos on üks Boucher' tuntumaid, kuid peegeldab vähem tema enda stiili ja rohkem Akadeemia stiililisi ootusi. Juba selles teoses kujutatud taust pole Boucher' loominguline omane, sest teda ei huvitanud arhitektuurilised seaded. Samuti teose üleküllastatud ülesehitus, mis mahutab samale pildile nii kardinad, sambad, lahinguvarustuse, peegli, lilled ja skulptuuri, pole Boucher õhulisemale stiilile kohane. Boucher’le omane stiil kumab läbi teose detailidest, peamiselt naise poosis ja kujutamisviisis, mis näitab Boucher’ oskust kujutada naise ilu ja graatsilisust. Nendes detailides peitub ka selle teose kunstiline tugevus.
Teose temaatika pärineb Prantsuse luuletaja Torquato Tasso teosest "Gerusalemme Liberata", mis on romantiseeritud jutustus Esimesest ristisõjast. Luuletus jutustab teenija Armidast, kes on armunud sõdurisse Rinaldosse. Armida hoiab oma armsamat Rinaldot kinni maagilises nõiutud palees ning kaks ristisõdurit lähevad Rinaldot sealt päästma. Boucher’ maal kujutab hetke, kui Rinaldot päästma läinud sõdurid leiavad ta armastavalt Armidat vaatamas – taustal olev arhitektuur sümboliseerib nõiutud paleed ja Cupido nool, mis on suunatud Rinaldo poole, sümboliseerib armunud olemist.
Boucher valis oma Akadeemia vastuvõtu teose temaatikaks just "Rinaldo ja Armida", sest tegu oli Prantsusmaal laialt levinud jutustusega, mida kujutasid ka mitmed temast vanemad ja tuntumad kunstnikud. Sellise teema valikuga asetas Boucher ennast dialoogi nii varasema Euroopa kunsti pilditraditsiooni kui ka oma kaasaegsete meistritega.[2]
Tänapäeval peetakse Boucher' rokokoomaali parimaks esindajaks. Kunstnikuna defineeris ta terve 18. sajandi maitset, kujutades ja väljendades seda meisterlikult oma loomingus ning isikustades seda ka oma eluga. Boucher' teosed väljendavad 18. sajandile omast ilu hingust ja rokokoole omast hedonistliku kerget ja mänglevat stiili.
Boucher oli väga edukas juba oma eluajal, olles soositud nii patroonide kui ka kogujate seas. Suuremat osa Boucher' karjäärist saatsid kriitikute ülistused. Ta teostest räägiti ilu ja graatsilisuse võtmes ja eriti ülistati tema naiste maalimise ilu.
Pärast Boucher' surma muutus suhtumine temasse negatiivsemaks. Prantsuse revolutsiooni ajal peeti teda langenud kunstnikuks, kes esindas rikutud ühiskonda ja eluvõõrast õukonda. Siiski hakati 18. sajandil tema töid müüma oksjonitel ja jõukatel kogujatel tekkis nende vastu suur huvi. 19. sajandi lõpuks tekkis Boucher' vastu huvi ka Ameerika kogujate seas. 19. sajandi lõpus hakati Boucher’ elu ja loomingut põhjalikumalt ka akadeemiliselt uurima ja taasavastati tema olulisus 18. sajandi kunsti esindajana.[5]
