Franz von Suppé

Franz von Suppé (isa järgi sünnijärgselt Francesco Ezechiele Ermenegildo Cavaliere di Suppé-Demelli; 18. aprill 1819 Spalato (tänapäeval Split) – 21. mai 1895 Viin) oli Belgia päritolu Austria helilooja ja dirigent.

Ta oli Johann Straussi kõrval Viini operetikoolkonnale alusepanija. Aastatel 1841–1895 komponeeris 187 lavateost, millest 30 olid operetid.

Franz von Suppé Gabriel Deckeri joonistus 1847

Noorus ja õpingud

Itaalia-Belgia päritolu isa oli Austria-Ungari impeeriumi riigiametnik. Ema oli viinlanna ja väidetavalt Gaetano Donizetti lähedane sugulane. Poisina elas Zaras (nüüd Zadar), kus sai oma esimesed muusikatunnid ja komponeeris esimese muusikapalana "Missa dalmatica". Oli abiks Spalato, tänapäeval Spliti, katedraali koormeistrile ning õppis teismelisena flööti Cremonas. Tema õpetajateks olid puhkpilliorkestrite juht Giuseppe Ferrari ja koormeister Giovanni Cigalla. 16-aastaselt läks Padovasse õppima juurat, kuid see ala talle ei istunud ning jätkas õpinguid Viinis Ignaz Seyfriedi ja Simon Sechteri juures. Esines ka lauljana, debüteerides 1842 Sopronis Dulcamara basso profundo rollis Donizetti ooperis "L'elisir d'amore".

Alustas muusikukarjääri 1840. aastal Viini Josefstadt Theateri kolmanda dirigendina Franz Pokorny käe all. Komponeeris teatris lavastamisele tulnud tükkidele täiendavaid muusikalugusid ja laule. 1841 tuli seal esitamisele tema rahvalik lugu "Jung lustig, im Alter traurig" ("Noor, naljakas, vanuselt kurb"), mis võeti väga hästi vastu. 1841–1845 komponeeris sellele Viini teatrile 23 lühioperetti, lustimängu, rahvalikku janti, vodevilli, posse't ja farssi. Üks nendest oli sama vodevill "Marie, die Tochter des Regiments" ("Marie, rügemendi tütar"), mida Donizetti oli neli aastat varem kasutanud koomilise ooperi "La fille du régiment" loomiseks.

Franz von Suppé (1885)

Läbimurre operetiheliloojana

1845 siirdus koos Pokornyga tööle Theater an der Wieni. 1847 tegi katse kirjutada ooper "Das Mädchen vom Lande" ("Tütarlaps maalt"), kuid seda esitati vaid 8 korda. Oli sellest tulemusest pettunud ega proovinud enam kunagi ooperit kirjutada. Theater an der Wieni perioodi kõige populaarsemateks teosteks olid "Des Teufels" ("Saatanad"), "Gervinus" ja "Wo steckt der Teufel?" ("Kus on kurat?"). Viini operetiajastu käivitas tema ühevaatuseline "Das Pansionat", mis oli õieti esimene katse järgida Offenbachi operetistiili. Seda teost esitati 34 korda ja see andis talle julgust jätkata operettide komponeerimisega ning selle lavateose põhimõtete loomise ja juurutamisega.

Oli Theater an der Wieni teenistuses kuni 1862. aastani, mil läks kolmeks aastaks teatri Theater am Franz-Josefs-Kai (Kaitheater) dirigendiks ja heliloojaks. Selles teatris töötamise ajal loodud operettidest on rahvusvaheliselt tuntuim "Flotte Bursche" ("Laevastikusell"). Kui Kaitheater lõpetas tegevuse, siirdus 1865 Viini Carl-Theateri dirigendi ja komponisti ametikohale, mida pidas surmani. Selles teatris tulid ettekandmisele tema parimad operetid "Die Schöne Galathee" ("Ilus Galathea"), "Die leichte Kavallerie" ("Kergeratsavägi"), "Fatinitza", "Boccaccio", "Donna Juanita", "Der Afrikreise" ("Aafrika-reis") ja "Das Modell".

Viini muusikud aastal 1852. Suppé on vasakult neljas

Üldist

Tema 30 operetist saavutasid rahvusvahelise tuntuse ja leidsid laiemat esitamist sellised operetid nagu "Die schöne Galathee, Fatinitza ja Boccaccio". Viimane püsib saksa kultuuriga seotud maades operetiteatrite repertuaaris tänaseni. Hästi tuntud kontserdinumbriks on kujunenud avamäng operetile "Die leichte Kavallerie". Teoste hulgast leiab ka Richard Wagneri "Lohengrini" andeka paroodia "Lohengelb oder Die Jungfrau von Dragant".

Pärast "Boccaccio" suurt edu jäi operetiloojana suuresti Johann Straussi varju. Elu lõpuaastatel oli siiski väga populaarne Saksamaal. Elas puritaanlikult ja täpse ajakava järgi. Magas noorpõlves surnukirstus, mis väga ärritas noori daame, keda enda poole kutsus. Töötas iga päev vahemikus kl 6.30–13.00. Siis lõunatas ja magas kella viieni. Seejärel läks teatrisse etendust dirigeerima või veetis aega niisama lõbusalt. Komponeeris ka hulgaliselt marsse, avamänge ja laule. Laul "O du mein Österreich" (1849) on kujunenud praktiliselt teiseks Austria hümniks.

Eestis on alates 1887. aastast kolmes teatris esitatud viit Suppé operetti kümnes lavastuses: "Boccaccio" (Estonia 1929), "Kümme pruuti ja ei ühtegi peigmeest" (Vanemuine 1891, 1987), "Fatinitza" (Vanemuine 1887, 1895), "Ilus Galatea" (Estonia 1913, 1915; Endla 1928), "Modell" (Estonia 1910, 1927).

Franz von Suppé hauasammas Viini keskkalmistul

Tähtsamad lavateosed (kõik esietendunud Viinis)

Jung lustig, im Alter traurig (1841), Stumm, beredt, verliebt (1841), Die Bestürmung von Saida (1841), Marie, die Tochter des Regiments (1844), Die Müllerin von Burgos (1845), Das Mädchen vom Lande (1847), Tausend und eine Nacht (1847), Männen-Schönheit (1848), Liebe zum Volke (1850), Das Beispiel (1852), Trommel und Trompete (1854), Mozart (1854), Das Pensionat (1860), Ein Schwindler (1861), Die Kartenschlägerin (1862), Zehn Mädchen und kein Mann (1862), Flotte Bursche (1863), Franz Schubert (1864), Die schöne Galathee (1865), Die leichte Kavallerie (1866), Banditenstreiche (1867), Die Frau Meisterin (1868), Isabella (1869), Lohengelb, oder Die Jungfrau von Dragant (1870), Cannebas (1872), Wolfgang und Constanze (1873), Fatinitza (1876), Der Teufel auf Erden (1878), Boccaccio (1879), Donna Juanita (1880), Der Gascogner (1881), Herzblättchen (1882), Die Africareise (1883), Bellmann (1887), Joseph Haydn (1887), Die Jagd nach dem Glück (1888), Das Modell (1895, lõpetasid J. Stern ja A. Zamara), Die Pariserin (Die Frau Meisterin uus red, 1898).