Franz Seraph von Orsini-Rosenberg sündis 1761. aastal Grazis vanas Böömi-Itaalia aadliperekonnas. 1780. aastal liitus ta leitnandina Toscana karabinjeerirügemendiga. 1785. aastal sai ta kapteniks. 1787. aastal viidi ta seoses Austria-Türgi sõja peatse algusega üle chevaux-leger'i ratsarügementi nr. 7, kus juhatas ühte eskadroni. Esimesed tuleristsed sai Rosenberg 22. juulil 1788 Bazanja tammi kaitsmisel. Rosenbergi initsiatiivil asus tema ratsaüksus ühe teise jalaväerügemendi toetuseks rünnakule. Kuigi tema üksus oli arvulises vähemuses, saavutasid nad võidu. Selle eest ülendati ta kürassiirirügemendis nr. 20 ooberstleitnandiks ning autasustati 19. detsembril 1790 Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga. [1]
Osalus Prantsuse revolutsioonisõdades
1792. aastal viidi Rosenbergi rügement ülem-Reini rindele, kus see paistis silma 1793. aastal Bergzaberni juures toimunud kokkupõrkes. 1794. aastal sai Rosenberg ooberstiks ning oma rügemendi ülemaks. Järgmisel aastal teenis ta von Wurmseri alluvuses. Sel aastal osales ta ka Mannheimipiiramisel ja Frankenthali lahingus, kus paistis taas silma. 1796. aastal võitles ta Tescheni hertsog Karli armees ning osales Neresheimi lahingus. Hiljem liikus Rosenberg koos armeega põhja poole ning võttis osa Ambergi lahingust, kus purustas kolme Prantsuse jalaväepataljoni karree ning vallutas kaks lahingulippu. Edukalt osales ta hiljem ka Würzburgi lahingus. 18. septembril 1796 ülendati Rosenberg kindralmajoriks ning määrati juhtima ühte ratsaväebrigaadi Hotze diviisis, mis kuulus von Wurmseri ülem-Reini armee paremasse tiiba. [1]
1799. aastal juhatas ta Karli armee avangardi ning osales Ostrachi, Stockachi ja Frauenfeldti lahingus. Viimases lahingus sai ta saablilöögist pähe haavata. Hiljem osales ta veel esimeses Zürichi lahingus ning Mannheimi teisel piiramisel. Piiramise ajal vallutas ta mitu reduuti ning võttis vangi mitusada Prantsuse sõdurit. [1]
1800. aasta suvel osales Rosenberg veel Engeni, Mösskirchi ja Biberachi lahingus. Peatselt lasti ta aga armeest lahti, kuna oli väidetavalt oma ülemuste suhtes liiga kriitiline. Siiski kutsuti ta varsti armeesse tagasi ning ülendati feldmarssal-leitnandiks, lisaks tehti temast tragunirügement nr. 13 Inhaber. Sama aasta 18. augustil autasustati teda Maria Theresia militaarordeni komandöriristiga. [1]
Osalus Napoleoni sõdades
Napoleoni sõdade ajal jäi Rosenberg Karli armeesse, mis 1805. aastal paiknes Itaalias. Seal juhatas ta Davidovići korpuses diviisi. Samal aastal toimunud Caldiero lahingus ta ei osalenud, kuna tema diviis oli saadetud Colognola Altasse, et armee tiiba kaitsta. 1805. aastal sai Rosenbergist ka Kuldvillaku ordu liige. [1]
Wagrami lahingu kaart (Rosenbergi korpus asus kaardil paremal)
Asperni-Esslingi lahingus juhatas Rosenberg 4. ja 5. kolonni, millega ründas Esslingi küla. Prantsuse ratsavägi sooritas Rosenbergi tiibade vastu mitmeid rünnakuid, mis tema üksuste liikumist takistasid. 22. mail alustas Napoleon tsentris suuremat rünnakut, mis Rosenbergi liinidest läbi lõi. See rünnak pandi aga seisma ning Rosenberg vallutas hiljem Esslingi. [2]
Wagrami lahingus hoidis tema korpus armee vasakul tiival Markgrafneusiedelit, kust ta oma üksustega Prantsuse parema tiiva vastu rünnakuid korraldas, mis aga suurt edu ei saavutanud. Lahingu lõpuks mõistis Rosenberg, et tema üksused ei suuda enam kaua liini hoida ning oli sunnitud taganema. [3]
Pärast seda langes Rosenberg ebasoosingusse ning ta määrati 1811. aastal Austria ratsaväe kindralinspektoriks ja sõjanõukogu liikmeks. Kaks aastat hiljem tehti temast riiginõukogu liige ja 1814. aastal ratsaväekindral. 1830. aasta 30. augustil läks ta erru. [1]
Franz Seraph von Orsini-Rosenberg suri 4. augustil 1832 Viinis.
