Franz S. Exner

Franz Serafin Exner (24. märts 1849 – 15. oktoober 1926) oli Austria füüsik.

Elu

Exner kuulus ühte olulisematest Austria-Ungari impeeriumi perekonda. Adolf Exner, Karl Exner, Sigmund Exner ja Marie von Frisch. Exner oli Franz Serafin Exneri ja Charlotte Dusensy noorim laps ja Adolf Exneri, Karl Exneri, Sigmund Exneri ja Marie von Frischi vend. Tema isa Franz Serafin tegeles Austria ülikoolide reformimisega, oli aastatel 1831–1848 Karli ülikooli filosoofiaprofessor ja kuulus alates 1848. aastast Viini ülikooli õppetooli.

Exner alustas füüsikaõpinguid 1867. aastal Viinis ja omandas doktorikraadi pärast aastast õppimist August Kundti käe all Zürichis. Ta töötas ka 1871. aastal Wilhelm Conrad Röntgeniga, et saada doktorikraad filosoofias. Tema õppimise suurim mõjutaja oli Viktor von Lang, kes aitas teda 1872. aastal uurimistööga. 1879 sai temast poole kohaga professor. Aastal 1891 nimetati ta keemia ja füüsika instituudi professoriks. 1902. aastal sai temast tähtsuselt teine mees füüsikainstituudis ja oli Johann Josef Loschmidti järeltulija, kes oli pärast vanemate surma perekonna lähedane sõber ja muretses alati Exneri laste pärast. Exnerist sai 1908. aastal, mil oli tema teadusliku töö haripunktis, Viini ülikooli kantsler.

Saavutused

Franz Serafin Exneri saab kirjeldada kui tugeva nägemusega ja kindla veendumusega füüsikut, kes õpetas välja mitmekülgsed ja haritud kodanikke. Ta oli paljude kaasaegse füüsika valdkondade teerajaja. Sissejuhatuse radioaktiivsuse, spektroskoopia, elektrokeemia, keemia atmosfääris ja värviteooria juurde Austrias tegi just nimelt Exner.

Tema kuulsamate õpilaste hulka kuulusid

• Marian Smoluchowski, Poola päritolu Viini füüsik, kes avastas Browni liikumise (sõltumatult Albert Einsteinist ja Friedrich Hasenöhrlist);

• Victor Hess, kelle tähelepanu juhtisid põneva ja ulatusliku atmosfääri elektri ja sellega seotud radioaktiivsuse poole Franz Exner ja Egon Schweidler, atmosfääri elektri uurimise teerajaja. Hess sai ka kosmilise kiirguse avastamise eest Nobeli auhinna;

• Erwin Schrödinger, kes alustas 1911 Exneri assistendina ja sai Nobeli füüsikaauhinna Schrödingeri võrrandi eest;

• Stefan Meyer.

1920. ja 1930. aastatel oli enamik füüsika õppetoole tema õpilaste hõivatud. Need õpilased olid Josef Thuma (professor Prahas), Anton Lampa (Praha), Hans Benndorf (Graz), Marian Smoluschowski (Czernowitz, Krakau), Stefan Meyer (Viin), Egon Schweidler (Innsbruck, Viin), Eduard Haschek (Viin), Friendrich Hasenöhrl (Viin), Arthur Szarvassi, Heinrich Mache (Viin), Victor Conrad (Brünn, USA), Felix Maria von Exner-Ewarten (Viin), Friedrich von Lerch (Innsbruck), Karl Przibram (Viin), Felix Ehrenhaft (Viin), Erwin Lohr (Brünn), Wilhelm Schmidt (Viin), Franz Aigner (Viin), Victor Francis Hess (Graz, Innsbruck, New York), Karl Wilhelm Friedrich Aigner (Graz), Ludwig Flamm (Viin), Erwin Schrödinger (Leipzig, Zürich, Berliin, Dublin, Viin) ja Hans Thirring (Viin).