Novembris 1926, kui fašistliku partei käsul partei laiali saadeti, kirjutas Tambroni kohalikule ajalehele Corriere Adriatico artikli, milles teatas, et oli oma senistest poliitilistest arvamustest lahti öelnud ja ei olnud enam huvitatud fašistliku režiimiga vastu minevast tegevusest, kirjeldades ka Benito Mussolinit kui "jumala ettenägelikusest saadetud meest". 1932. astus ta ka Rahvusliku Fašistliku Partei liikmeks. Peale fašistliku režiimi kokkuvarisemist väitis Tambroni, et ei olnud artiklit kirjutanud vabatahtlikult, vaid sunniti seda tegema parteijuhtide ähvardusel. Umbes samal ajal abiellus ta Mafalda Giacopelliga ja neil sündisid kaks tütart, Maria Grazia ja Gabriella.
Teises maailmasõjas teenis Tambroni Ancona lähistel rannakaitsepatareis. Peale Mussolini võimult langemist 1943. aastal lahkus Tambroni fašistlikust parteist ja tuli tagasi mõõdukamate poliitvaadete juurde, temast sai üks sõjajärgse Kristliku Demokraatia (DC) võtmeisikuid Marche maakonnas.
1946. aastal valiti Tambroni parlamenti Ancona-Pesaro-Macerata-Ascoli Piceno valimisringkonnas (mis ühtis kogu Marche maakonnaga). Ta valiti tagasi ka 1948., 1953. ja 1958. aastal. Algselt esindas ta partei kesk-vasakpoolset tiiba ja oli peaminister Alcide De Gasperi tegevuse kriitik, soovides näha palju tugevamaid reforme. 1953.–1955. aastal oli ta Giuseppe Pella, Amintore Fanfani ja Mario Scelba valitsuskabinettides kaubalaevastikuminister, kuni juulis 1955 nimetas uus peaminister Antonio Segni ta siseministriks. Tambroni teenis siseministrina kuni 1959. aastani ka Adone Zoli ja Fanfani teises valitsuses. Siseministrina oli ta üks Fanfani liitlastest, 1956. aastal Trentos toimunud parteikonverentsil toetas ta allianssi Itaalia Sotsialistliku Parteiga (PSI), toetades "innovatiivset valitsemiskava" ja kirjeldades tsentrismi "absurdsena".
26. jaanuaril 1959 kaotas Fanfani umbusaldushääletuse ja pidi tagasi astuma, 16. veebruaril 1959 sai Antonio Segni uuesti peaministriks ja ta nimetas Tamborni rahandusministriks.
Aasta hiljem, märtsis 1960, taganes Itaalia Liberaalne Partei (PLI) valitsusest ja Segni pidi tagasi astuma, mispeale president Giovanni Gronchi tegi Tambronile ülesandeks valitsuse moodustamise. Tambroni moodustas DC liikmetest koosneva vähemusvalitsuse neofašistliku Itaalia Sotsiaalliikumise (Movimento Sociale Italiano, MSI) ja monarhistide toel, astudes ametisse peaministrina 26. märtsil 1960. Neofašistide toel moodustatud valitsus tekitas aga lõhe DC-s, kui mõned ministrid ähvardasid tagasi astuda, tegi president Gronchi Fanfanile ülesandeks moodustada uus võimalik kesk-vasakpoolne valitsus. Kuid suur osa DC-st oli Fanfani vastu ning Tambroni jäi peaministriks, võites Senati umbusaldushääletuse 29. aprillil.
Tambroni seadis oma valitsuse tähtsamateks eesmärgiks maakondade omavalitsuse tugevdamise koos eristaatusega Friuli-Venezia Giuliale, kohalikud rahandusreformid, avaliku halduse tugevdamise, riikliku raudtee reorganisatsiooni ning suhete parandamise Hiina, India ja Araabia maadega.
Tambroni valitsust iseloomustas algusest peale tugev sotsiaalne konservatism, tihti autoritaarsete meetoditega. 21. mail 1960 surus politsei maha Torino kommunistliku parlamendiliikme Giancarlo Pajetta juhitud kogunemise koos valitsuse täieliku toetusega. 15. juunil kuulutas Tambroni kultuuriminister Umberto Tupini välja tsensuuri "skandaalsete ja negatiivsete teemadega, mis olid kahjulikud Itaalia kodanikuühiskonna südametunnistuse tekkele" ("soggetti scandalosi, negativi per la formazione della coscienza civile degli italiani) filmidele, kaasa arvatud Federico Fellini "Magus elu" ("La Dolce Vita").[1]
Tambroni kutsus aga esile suure furoori, kui andis MSI-le loa pidada parteikongress 2.–4. juulil Genovas, mis oli olnud üks fašismivastase vastupanuliikumise keskuseid. Seda nähti kui edasist ja vastuvõetamatut avanemist neofašistidele. Otsus kutsus Genovas esile suure meeleavalduse 30. juunil 1960, mille politsei raskelt maha surus. Edasised demonstratsioonid linnas viisid kongressi ärajätmiseni. Demonstratsioonid toimusid ka Reggio Emilias, Roomas, Palermos, Catanias ja Licatas, mille ka politsei vägivaldselt maha surus. Kui 7. juulil tuli parlamenti teade Reggio Emilias mahasurutud rahutusest, mille käigus sai surma 5 demonstranti, rääkis Tambroni vaid "ebameeldivatest vahejuhtumitest" ja rääkis valitsuse valmisolekust "täita oma kohust kaitsta riiki ja vabu institutsioone" ning siseminister Giuseppe Spataro süüdistas rahutuste ülesärritamises Kommunistliku Parteid.
Olukord muutus nii murettekitavaks, et 8. juulil pakkus senati president Cesare Merzagora (DC) välja kahenädalase vaherahu, millega demonstratsioonid lõpetataks ja politsei saadetaks tagasi kasarmutesse. See delegitimiseeris Tambroni ja Spataro tegevuse ning viis valitsuskriisini. 19. juulil, olles kaotanud paljude omaenda partei liikmete toetuse, oli Tambroni, olles olnud peaminister vaid neli kuud, sunnitud tagasi astuma. 27. juulil astus ametisse Fanfani kolmas valitsus, millest Tambroni osa ei võtnud. Kuu aega hiljem toimusid Roomas olümpiamängud. Ajaloolane Gianpasquale Santomassimo märkis 2010. aastal ajalehes Il Manifesto, et kui mängud oleksid toimunud Tambroni "fašistide ja filofašistide" valitsuse all, kõigest 15 aastat peale fašismi lõppu, oleks see olnud Itaalia mainele katastroofiline. ("Poco meno di due mesi dopo, le Olimpiadi di Roma ... rappresentarono la prima grande vetrina internazionale dell'Italia repubblicana, da poco ammessa nelle Nazioni Unite. Rimossa dall'Italia «moderata» e «benpensante», l'ombra del passato fascista era ancora ben presente presso l'opinione pubblica internazionale. Arrivare a questo appuntamento con un governo di fascisti e filofascisti sarebbe stato semplicemente catastrofico per la nostra immagine.")[2]
Tambroni jäi parlamenti edasi, kuid minetas poliitilise tähtsuse ja jäi ka parteis kõrvalseisjaks. 1963. aasta esimestel nädalatel teatas talle partei sekretär Aldo Moro, et 28. aprillil toimuvatel valimistel jäetakse ta partei valimisnimekirjast välja. Vaid kuu hiljem, 18. veebruaril 1963, suri Tambroni Roomas südameinfarkti. Järgmisel päeval nimetas ajaleht La Stampa järelehüüdes teda "külmaks ebasüdamlikuks meheks, kes isegi oma poliitilise karjääri tipus oli eraklik väga väheste lähedaste sõpradega" («un uomo freddo [...] non c’era in lui colore di cordialità. [...] fu sempre un solitario, contò pochissimi amici veramente intimi anche quando raggiunse il vertice della sua carriera politica»).[3]
Tambroni autoritaarsete hoiakute ja neofašistliku MSI-ga alliansi sõlmimise tõttu peetakse teda enamasti üheks Itaalia vabariigi halvimaks peaministriks.[4]
