Väljakutsel kiirabibrigaad Tartus, Supilinnas, Herne tänaval. 2016. aasta november
Vältimatu esmaabi on vigastatule või haigeleõnnetuskohal osutatav vältimatu abi, millega püütakse takistada abivajaja seisundi halvenemist lisaabi (nt kiirabi, pääste) saabumiseni. Vigastatud või järsult halvenenud tervisliku seisundiga inimene vajab kohest abi. Esmaabi saab anda igaüks, abist ilmajätmine võib abivajaja seisundit oluliselt halvendada.[1] Uuringute järgi on võimelised või valmis esmaabi andma ligi 30 protsenti inimestest.[2] Sageli takistabki abi andmast kartus midagi valesti teha, seega on esimene samm sellest hirmust üle saada.[2]
Ajalugu
Esmaabiga seonduvaid oskusi leiab ajaloo talletamise algusaegadest peale, peamiselt seoses sõjategevusega, näiteks on Kreeka keraamikal 500 a e.Kr kujutatud lahingus saadud haavade sidumist, samuti kirjeldatakse Piiblis tähendamissõnas heast samariitlasest haavade sidumist.[3]
Esimene eestikeelne esmaabi käsiraamat ("Lühhikenne öppetus maa-rahwale, mis wisi nendega peab ümberkäima, kes wees uppunud ja muu willetsusse sisse sanud, ehk äkkitselt surnud, et nemmad ello jälle woiksid sada / üllespandud Obristlieutenant Nicolaus von Hagemeistri läbbi Drostenhoffi moisas") ilmus 1790. aastal, autor oli Nicolaus von Hagemeister.[4][5]
1859. aastal kogus Solferino sõjatandril noor Šveitsi ärimees Jean Henri Dunant kokku haavatud ning organiseeris kohalikest külanaistest kannatanute abistamiseks grupi. Hiljem kirjutas ta raamatu “Solferino mälestus”, mille viimases peatükis seisab üleskutse luua vabatahtlikest koosnevaid erapooletuid abistamise gruppe teisteski riikides. Raamat ilmus 1862. aastal ning nii sündis Punase Risti loomise idee.[7]
Esmarchi side koos kasutusjuhendiga
1870. aastal juurutas Preisimaa sõjaväekirurg Friedrich von Esmarch sõjaväes esmaabi ning oli ka esimene, kes tänini kasutusel oleva mõiste erste hilfe ehk esmaabi kasutusele võttis ning õpetas sõduritele, kuidas haavatud võitluskaaslasi eelnevalt õpitud lahaste- ja haavasidumisoskustega aidata ning tema loodud Esmarchi sidet tarvitada. Seda kasutusjuhendipiltidega side jagati kõigile Preisimaa sõduritele.[3][8]
Ühendkuningriigis mõistis Peter Shepherd Esmarchi uue lähenemise eeliseid ja õpetas sama briti armees. 1878. aastal hakkas ta koos kolonel Francis Duncaniga esmaabivõtteid tsiviilelanike seas levitama, esmajoones eluohtlikes ametites.[3]
Toimimine
Esimene samm on abivajaja vajadusel ohuolukorrast (nt autovrakk) välja tuua, rahulikult olukorda hinnata (kas inimene on teadvusel, kas hingab, süda töötab, on lahtisi haavu, luud ja liigesed terved, muud vigastused), helistada ise või lasta kõrvalseisjal hädaabinumbrile 112 helistada.[9][10]
Autoõnnetus
Liiklusõnnetuse korral tuleb autol välja keerata süüde, võimalusel lahti ühendada aku. Kannatanut liigutada vaid siis, kui ta elu on ohus (masina süttimine) või kui tuleb teda elustada. Teiste liiklejate otsasõidu vältimiseks tuleb sündmuskoht tähistada 50-100 meetrit enne ja pärast õnnetuskohta.[11]
Verejooksu peatamisel tuleb jälgida, et aitaja ise kannataja verega kokku ei puutuks ja võimalikku nakkust (nt HIV või hepatiit), kasutades vastavaid kaitsekindaid või ka kilekotte. Samuti silmas pidada, et kannatanu šokis pole (kahvatu, kaetud külma higiga, kiire pulss, sage hingamine, rahutus). Panna kannatanu pikali, haava koht suruda kinni sideme või tekstiiliga (vajadusel sidumisvahend rulli keerata), haavatud jäse tõsta üles (välja arvatud lahtine luumurd).
Šokk on eluohtlik seisund, kus vererõhk langeb kiiresti. Šokis kannatanu panna lamama ja tõsta ta jalad üles, katta ta soojalt ning püüda rahustada.[11][9][1]
Teadvusetus
Teadvusetu (näiteks raskes joobes) isik asetada stabiilsesse küliliasendisse.[11]
Abikutse
Hädaabinumbrile helistades jääda rahulikuks, kirjeldada olukorda, kannatanut ja võimalikult täpselt asukohta. Kõnet mitte katkestada enne selleks loa saamist.[11]
Valmisolek
Eduka esmaabi andmise tagab vaimne, füüsiline ja tehniline valmisolek. Esimesed kaks eeldust tagatakse õppega, viimane eeldab vajaliku varustuse olemasolu: nii peaks esmaabivarustus olema soetatud autosse, koju, tööpostile või ka matkale. Esmaabivarustus sõltubki ka vastavast kontekstist ja keskkonnast: metsatööde jaoks on teistsugune esmaabivarustus kui kontoritöölistel, tehases on teistsugused vajadused kui jahil. Tänapäeval on mitmetes asutustes ka defibrillaatorid olemas. Samuti on ametiasutustes valitud isikud töötajaskonna seast, kes saavad vajaliku koolituse ning jälgivad ohutuse tagamist.[12][13][14]
.jpg)
