Erich Rannat (sündinud 15. september 1928 Haapsalu – 3. september 2012) oli eesti tehnikateadlane.[1][2]
Elulugu
Erich Rannat oli ehitustöölise poeg.[1]
Lõpetas 1945 Haapsalu Tööstuskeskkooli, 1950 Tallinna Elektromehaanika Tehnikumi ja 1963 Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) mehaanikateaduskonna masinaehitustehnoloogia, metallilõikepinkide ja instrumentide erialal; tehnikakandidaat (1972, TPI), väitekiri "Влияние малых пластических деформации на предел выносливости металлов при ассиметрических циклах нагружения растяжения-сжатия". Oli 1947–50 Tallinna Kesktelegraafi tehnik, 1956–57 valutehase "Pioneer" peamehaanik, 1957–58 Tallinna Ekskavaatoritehase meister. 1960–67 TTÜ masinaehitustehnoloogia kateedri laborijuhataja, 1967–75 masinatööstuse automatiseerimise kateedri vanemõpetaja, 1976–92 peenmehaanika kateedri ja 1992–95 aparaadiehituse instituudi dotsent. Aastast 1995 oli Tallinna Tehnikakõrgkooli, ühtlasi aastast 2002 Eesti Mereakadeemia dotsent. Lugenud metallilõikepinkide elektriseadmete, mehaaniliste suuruste elektrilise mõõtmise, andurite ning aparaatide detailide ja elementide kursusi.[1]
Teadustöö
Uurimisvaldkond: metallide väsimusnähtused. 10 teadustrükist.[1]
Viited
Teoseid
- Исследование усталости металлов методом внутреннего трения (kaasautor). // Tallinna Polütehnilise Instituudi Toimetised 347 (1973)
- Некоторый анализ дислокационных теорий усталостного разрушения (kaasautor). // Tallinna Polütehnilise Instituudi Toimetised 381 (1975)
- Возможности кодирования конструктивной информации о шаговых двигателей. // Tallinna Polütehnilise Instituudi Toimetised 667 (1988).
Kirjandus