Erich Loit (20. mai 1928 Erra – 10. jaanuar 2012 Tallinn) oli eesti muusik, dirigent ja muusikapedagoog.
Ta alustas muusikaõpinguid Rakveres, spetsialiseerudes viiulile. Hiljem õppis Tallinna Muusikakoolis muusikateooriat ja orkestridirigeerimist. Muusikakooli lõpetas Loit 1951. aastal. Hiljem omandas ta muusikalise kõrghariduse vioola erialal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, mille lõpetas 1959. aastal.
1954. aastast töötas Erich Loit teatris Estonia vioolamängijana ja oli samas aastatel 1964–1973 ka rühmakontsertmeister. Estoniast siirdus ta pensionile 2003. aastal.
Ühtlasi õpetas Loit Tallinna Muusikakooli ja Tallinna Muusikakeskkooli orkestriklassides.
Aastatel 1964–1994 oli Loit Vabariikliku Noorte Viiuldajate Ansambli dirigent ja kunstiline juht. Ka ansambel asutati tema eestvedamisel. 1985. aastal XX üldlaulupeol, samuti mitmel koolinoorte laulupeol, aga ka rahvatantsu- ja muusikapeol oli ta keelpilliorkestrite juht. 1994. aastal oli ta tantsupeo muusikaline juht.
Lisaks praktilisele muusikalisele tegevusele ja muusika õpetamisele töötas Loit Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teadurina. Tema sulest on ilmunud teosed "Muusikainstrumendid ja orkestrid" (1976) ning "Ma ise ilutegija" (2003), samuti on ta koostanud ülevaateteose "Vabariiklik Noorte Viiuldajate Ansambel" (1984).
Erich Loit maeti 14. jaanuaril 2012 Pärnamäe kalmistule.
Tunnustus
Kirjandus
