Alguses oli Enigma suur, üle 50 kilogrammi kaaluv kirjutusmasinaga varustatud masin kommertskasutuseks. Hiljem kujunes Enigma IV-st üks legendaarsemaid masinaid teise maailmasõja ja krüptograafia ajaloos. Näiteks inglased lõid selle baasil Typexi, mis peale täiustusi oli isegi mõnevõrra keerukama šifreerimissüsteemiga kui Enigma. Ameeriklastel oli analoogne masin SIGABA, mis kasutas täiuslikumat, 15 rootoriga kolmes grupis šifreerimist, kuid mis oli kohmakas ja vähem töökindel. Enigma ajalooga on tihedalt seotud mitu olulisemat tehnilist lahendust arvutiajaloos, nagu esimene elektronarvuti Colossus ja elektromehaaniline koodimurdmise masin Bomba.
Saladused
Enigmaga seotu oli 1970. aastateni suure saladuskatte all. Kõige rohkem varjati fakti, et Enigma sõnumite dešifreerimine on reaalselt võimalik. Seoses sellega ei teatud ka elektronarvutist Colossus ning paljude riikide armeed kasutasid Enigma-sarnaseid rootor-tüüpi masinaid mitu aastakümmet.
Liitlased dešifreerisid Enigma kodeeritud teksti teises maailmasõjas täielikult pärast seda, kui Atlandil saadi 4. juunil 1944 kätte SaksamaaallveelaevU-505, kust leiti Enigma šifreerimismasin koos vajaliku dokumentatsiooni ja koodiraamatutega. Mõned Enigma sõnumid jäid siiski murdmata, sest Enigma versioonid olid erinevad. Alles lähiajal on neid suudetud murda.[1][2][3]
2002. aastal valmistas Tatjana van Vark Enigma põhimõttest ajendatuna nelja 40-positsioonilise rootoriga kodeerimismasina.[4]
