Mängu- ja lauluselts "Endla" hakkas omale hoonet planeerima juba 1903. aastal, kuid uue maja ehitus tõusis tugevamalt päevakorda 1907. aastal, kui üürikorteris, kus hoiti seltsi vara, puhkes tulekahju ning hävisid muusikariistad ja kostüümid, arhiiv ja noodikogu, kirja- ja raamatukogu. Selts hakkas maja ehituse rahastamiseks koguma annetusi ja võtma laene.[2]
1907. aastal korraldati arhitektuurivõistlus, kus parimaks kuulutati Georg Hellati projekt. Kuna Hellat tegi ainult "põhimõttelise ruumidejaotamise plaani", siis projekti tegemine jäi linnaarhitekt Alfred Jungi ülesandeks. Jung sai projektiga valmis 1909. aastaks, kuid tema fassaadilahendus oli vormides küll juugendlik, kuid ilma juugendile omase kompositsiooniliste seoste harmooniata. Seetõttu tegi Pärnu arhitekt Erich von Wolffeldt uued fassaadilahendused.[2]
Teater-seltsimaja sai nurgakivi 23. mail 1910. Ehitustöid juhatas Pärnu hinnatud ehitusmeister Gustav Darmer. Vaatamata rahalistele raskustele edenesid ehitustööd kiirest. Hoone valmis 1911. aasta sügiseks ja pidulik avamine toimus 22. oktoobril 1911. Endla saalis oli 600 kohta, neist 100 vaatajale galeriil (seisukohad).[2]
23. oktoobril 1911 toimus uues majas esimene kontsert, kus Endla koor ja orkester Mihkel Lüdigi juhatusel esitasid Mendelssohn-Bartholdy oratooriumi "Athalia". Õhtul kanti ette spetsiaalselt Endla avamiseks kirjutatud näidend, August Kitzbergi"Libahunt".[2]
1911−1944
Endla teatri tegevus katkes 1915. aastal esimese maailmasõja tõttu. Kuni 1917. aastani kasutati hoonet sõjaväehaiglana.[2][5]
23. veebruaril 1918 õhtul kell kaheksa luges Maapäeva pärnakast saadik Hugo Kuusner Endla teatri rõdult ette Eesti iseseisvuse manifesti. Rõdu ette oli kogunenud hulk linnakodanike. Kohal oli ka Eesti pataljon, umbes 100 relvastatud meest.[6]
Kutseline teater alustas hoones taas tööd 1922. aastal. 1927. aastal ehitati teatrimaja külge keeglirada – see oli pikk puidust ehitis, mis jäi maja taha, peafassaadile vaadates vasakut kätt.[2]
1930. aastatel hakati plaanima hoonele juurdeehitust. 1936. aastast pärinev eelprojekt nägi ette vana teatrisaali muutmist kontserdisaaliks ja uue 450-kohalise teatrisaali ehitust. Juurdeehituse projekt ei olnud aga küllaltki esinduslik. Kriitikute arvates polnud projektis arvestatud, et Endla teatri ette kavandati riigipea Konstantin Pätsi väljakut, millest pidi saama Pärnu tähtsaim väljak. Juurdeehituse projekt jäi seetõttu paberile.[2]
Häving
Teater tegutses majas 22. septembrini 1944, mil taganev Saksa sõjavägi süütas mitmed Pärnu tähtsamad hooned. Kõrvalhoone põlengust süttis ka teatrimaja. Hävis kogu lavainventar ja suur osa teatri arhiivist, kuid ehitise tugevad tellismüürid ja vahelaed siiski säilisid. Sama päeva õhtul pommitas Pärnut Nõukogude lennuvägi.[2][4][5]
Esimese eskiisprojekti hoone taastamiseks tegi arhitekt Jaagup Linnakivi1946. aasta suvel. Järgmisel aastal valmis juba täielikum lahendus. See oli küll üsna stalinistlik, kuid järgis olemasolevate seinte juugendlikku kuju.[2]
12. septembril 1951. aastal võttis Pärnu TSN täitevkomitee vastu otsuse taotleda ENSV ministrite nõukogult Endla teatri hoone taastamise plaanivõtmist. Palvele reageeriti ja 1952. aasta septembris koostas Estonprojekt ENSV ministrite nõukogu esimehe Aleksei Müürissepa korraldusel Endla teatri varemete ekspertiisi. Ekspertide komisjon tuvastas, et püstijäänud seinte materjal on olnud hea, kuid säilinud seinte kasutamine tähendanuks seda, et taastades ei saaks likvideerida omaaegse teatri ruumilisi puudusi. Komisjoni arvates ei sobinud ka juugendarhitektuur "kaasaegse moodsa arhitektuurikeelega". Viimase väljendiga peeti silmas ilmselt stalinistlikku arhitektuuristiili. Isegi kui Jaagup Linnakivi pakutud projekt ümber teha, siis polnud komisjoni arvates võimalik saavutada “kaasaegsele teatrile vajalikku täit arhitektuurilist väljendusrikkust”. Arvutused, kumb tuleks odavam, kas taastamine või uus maja, näitasid, et suurt vahet ei ole. Kõike kaaludes või kelleltki otseseid juhtnööre saanuna otsustas Estonprojekti komisjon, et Endla taastamine ei ole otstarbekas. Väärib ka tähelepanu, et ekspertiisiotsusega samal ajal või isegi enne seda valmis Pärnu linna planeering, mis nägi teatrile ette täiesti uue asupaiga. Sellest jääb mulje, et planeerijad teadsid ekspertkomisjoni otsusest enne seda, kui komisjoni liikmed ise.[2]
1950. aastate keskel alustati Endlale uue hoone planeerimist Pärnu kavandatava Keskväljaku äärde. 1960. aastal võttis Pärnu TSN täitevkomitee vastu otsuse koristada ära hoone varemed, mida teater oli vahepeal laona kasutanud. Varemed lasti õhku 6. märtsil 1961. aastal kell 14:30.[2]
Mälestusmärgid
Endla seltsimaja monument
1989. aastal püstitati Rüütli ja Aia tänava nurgale tagasihoidlik halli värvi monument, mis tähistab Endla laulu- ja mänguseltsi maja asukohta. Monumendi autor on skulptor Mati Karmin.[7]
2005. aastal kuulutas Pärnu linnavalitsus välja konkurssi leidmaks sobivat lahendust mälestusmärgile, mis tähistaks iseseisvuse väljakuulutamist Pärnus 23. veebruaril 1918. Mälestusmärgi ideekonkursi võitis töö "Rõdu", mis kujutab graniidist elusuuruses ajaloolise Endla teatri rõdu. Algselt plaaniti rõdu rajada oma algsesse kohta Pärnu Hotelli ette ja projitseerida monumendi taustale jäävale fassaadile originaalsuuruses kogu kunagise Endla fassaad, kuid hiljem otsustati mälestusmärk rajada Iseseisvuse väljakule. Mälestusmärk avati veebruaris 2008Eesti Vabariigi 90. sünnipäeval.[2][8]
