Elvy Kalep, kes on välismaal tuntud kui Elvy või Alwine Kalep ja Eestis Alviine-Johanna Kaalep (26. juuli 1899 Taali vald, Pärnumaa – 15. august 1989 Lake Worth, Florida), oli Eesti esimene naislendur, kes sooritas vajalikud eksamid Saksamaal ja sai kutselise lenduri diplomi.
Peale piloodiameti oli ta kunstnik, disainer ja ühe lasteraamatu autor.[1]
Perekond ja lapsepõlv
Elviine Kalep kasvas üles Tallinna Pühavaimu koguduse liikme Axel Emil Kalepi ja Johanna Kalepi perekonnas ainukese lapsena. Kalepi mõlemad vanemad surid siis, kui ta oli umbes aastane, seega ta kasvas üles Nõmmel Axel Emil Kalepi õe Marie Amalie Kristini perekonnas. Elviine oli oma elu jooksul abielus kolme mehega: esimesena krahv Slastšoviga, kellega sündis poeg, kes suri Hiinas, siis parun Rolf von Hoeningen-Bergendorffiga ja viimasena W. E. Hutton-Milleriga.[2]
Elviine Kalep kasvas üles oma isa õe perekonnas ja oli rahutu hingega tütarlaps, kes üritas kodust laia ilma põgeneda. Keskharidust omandas ta Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumis, kuid 1916. aastal põgeneti sõja eest Peterburi. Seal juhtus neiu pealt nägema revolutsioonisündmusi, mille eest põgenemiseks kulus peaaegu kaheksa aastat.[2]
Edasine elukäik
Pärast seda, kui Kalep oli Peterburist jõudnud edasi Vladivostokki, tutvus ta Vene krahviga, kellega neil sündis poeg. Sealses kommertsgümnaasiumis lõpetas ta ka oma pooleli jäänud keskhariduse. Kalep üritas küll pääseda kodumaale, kuid abikaasa sidemed soodustasid põgenemist Hiinasse. Sealgi puhkes kodusõda ja revolutsioon, mille eest põgeneti Harbini linna. Seal juhtus palju: laps suri ja mees jäi kadunuks, kuid Elviine päästis tema hea keeleoskus, tänu millele ta sai tööle Briti kindrali juures tõlgina. Põhja-Hiina valitseja marssal Chang Tso-Linil oli vaja sekretäri ja nii sai Elviinest marssali erasekretär.[2]
Huvi lennunduse vastu
Huvi lennunduse vastu oli Elviinel juba lapsepõlves. Huvi lennunduse ja tehnika vastu põhjendas ta hiljem sellega, et ta oli oma vanemate ainus laps ning isa püüdis temast kasvatada poissi, ema aga tüdrukut. 1924. aastal pidi Hiinas toimuma esimene lend inglise Bristol Fighteri lennukil, kuid lennuk purunes juba enne katselendu. Elviine lendama ei läinud, sest see tundus veel liiga ohtlik. Tegelikult huvitus ta lendamisest juba Kaug-Idas kommertsgümnaasiumis õppides. Hiljem, 1950. aastal, on ta lennuhuvi põhjendanud järgmiselt: "Tuhanded aastad on inimesed igatsenud lennata ja pole saanud. Nüüd korraga on see võimalik ja milleks mitte katsuda kaasa teha."[2]
Lenduritunnistus
1925. aastal saadeti Elviine puhkusele Tallinna. Naine mõistis, et sekretäritöö polnud tema jaoks ning ta otsustas minna edasi Pariisi, kust leidis omale uued hobid: maalimise, bobi-, suusa- ja autovõidusõidu. Pariisis abiellus ta parun Rolf von Hoeningen-Bergendorffiga. Šveitsis tutvus Elviine kuulsa Hollandi päritolu lennukikonstruktor Anthony Fokkeriga, kes nähes naise suusasõitu, soovitas tal hakata tegelema lennundusega. Elviine oli tragi ja visa õpilane, kes õppis peale lenduriameti lennuki mootoreid tundma ning võis tegutseda vabalt ka mehaanikuna. 1. augustil 1931 sooritas Elviine vajalikud eksamid ja sai esimese Eesti naisena kutselise lenduri diplomi nr 369. Ta oli Eesti esimene ja Saksamaa seitsmes paberitega naislendur. "Lendasin tollal Klemm-Mercedesega (täpsemalt Klemm L2bIIc (D-1132)) ja võisin une pealt oma lennuki mootori lahti võtta ja kokku panna," kinnitas Kaalep ühes 1971. aastal antud intervjuus.
1931. aastal sooritas naine lende Põhja-Aafrikas, Aasias ja Põhja-Euroopas, kuni 1931. aastal maandus ta Ülemiste lennujaamas. Elviine lendas Tallinna koos Valter Mayeriga sportlennukis Klemm. Teel Eestisse puutusid nad kokku paljude takistustega: äikese, vihma, propelleri purunemisega – need kõik tõid endaga kaasa hädamaandumised. Kaalep tahtis sõita Brasiiliasse, et avastada Brasiilia ürgmetsi. Tagasiminekut alustas ta 19. augustil, et jõuda 2. septembril Amsterdami laevale, kust edasi sõideti Lõuna-Ameerikasse.[2]
Edasine tegevus
Eestis arvati, et Kaalep on miljonär ja ta hakkas saama abipalujatelt kirju. Kirju saadeti New Yorgi lennujaama, kust saadeti need edasi Kaalepile. Elvy leidis, et "selline abistamine on kahjulik, sest nad laostavad inimese moraalselt. Inimene peab oma eluga ise toime tulema." Ta jäi sellele põhimõttele truuks ka siis, kui ise hiljem abi vajas.
Elviine hakkas rahanappuse tõttu andma lennunduskoolitusi ja kirjutama lasteraamatuid. 1936. aastal ilmus esimene lasteraamat "Air babies" ("Õhubeebid" või "Lendurlapsed"), kus peategelased on õde ja vend Speedy ning Happy Wings. Ta illustreeris raamatu ise.
Pärast teist maailmasõda hakkas naine Ameerikas tootma Patsie Parachute'isid – väikse langevarjuga nukke, mis õhku visates imekaunilt ja graatsiliselt maha langesid. Kaalepi tervislik seisund muutus aga kriitiliseks, sest meestööjõudu tehases abiks ei olnud ja kogu ta teenitud raha kulus ravile.
Kui tervis oli taas korras, mõtles ta välja uue äriplaani, milleks oli nukkudele nägude joonistamine ja disainimine. Ise selgitas ta seda nii: "Pärast nukuvabriku sulgemist jäi järele ligi 50 000 nukupead. Hakkasin neile siis ajaviiteks nägusid joonistama. Pliiatsi viperuse tõttu hakkasin ühelt näolt joonist maha kustutama ja korraga käis peast läbi idee: miks mitte lasta seda lastel endil teha. Ja nüüd nad võivad seda teha. Nukuga saab iga laps kauplusest kaasa viis kriidipliiatsit, kustutuslapi ja kasutusjuhendi. Nende instrumentidega võib iga laps anda oma nuku näole tuhat ilmet."[2]
Viimased eluaastad
1986. aasta novembris asus Elviine elama Regency Health Care Centerisse (nn pensionäride hotell). Tal polnud viimastel aastakümnetel ühendust kaasmaalastega. Elvy Kalep suri Lake Worthis (Palm Beach, Florida) 15. augustil 1989. Tal polnud Ameerika Ühendriikides omakseid ja ta maeti üksinda.[2]
Isiklikku
Tema vanaonu poeg oli ehitus- ja masinaehitusinsener ning leiutaja Theodor Kalep.
Viited
Välislingid
