Anna Maria Elisabeth Lisinska Jerichau-Baumann (21. november 1819 Varssavi – 11. juuli 1881 Kopenhaagen) oli Poola-Taani kunstnik.
19-aastaselt alustas ta õpinguid Düsseldorfi Kunstiakadeemias. Ta kuulus sealsesse Düsseldorfi kunstikoolkonda. Ta avas seal oma näituse ja saavutas avalikkuse tähelepanu esimest korda 1844. aastal. Mõni aeg hiljem kolis ta Rooma, kus tutvus Taani skulptori Jens Adolf Jerichauga, kellega abiellus 1846. aastal. Nad töötasid Roomas asuvas stuudios.
1849. aastal kolisid nad Kopenhaageni, kus tema abikaasa sai professoriks Kuninglikus Taani Kunstiakadeemias. Elisabethi ei võtnud Taani kunstikogukond hästi vastu, kuna seal oldi haaratud Taani kuldajastu kunstiidentiteedi säilitamisest.
Ta saavutas suurema edu välismaal, eriti Prantsusmaal, kus ta osales oma näitusega 1867. ja 1878. aasta Pariisi maailmanäitusel.
Aastatel 1869–1870 ning koos poja Haraldiga aastatel 1874–1875 reisis Elisabeth Vahemere idaosas ja Lähis-Idas. Tal õnnestus saada Osmanite riigi haaremite lähedale, tänu millele õnnestus tal sealset haaremielust maale teha erinevalt paljudest teistest selle aja kunstnikest isiklikust vaatepunktist lähtuvalt. Sensuaalsete toonide tõttu hoiti mõnesid tema neist maalidest kaasaegsest Euroopa kunstist varjus.
Elisabethil ja Jens Adolfil oli üheksa last, kellest kaks surid imikueas.[1] Paljudest nende lastest said samuti kunstnikud, näiteks Harald Jerichau oli tuntud maastikumaalija.
Viited
Kirjandus
- Nicolaj Bøgh, Elisabeth Jerichau-Baumann (Kopenhaagen 1886).
- Sigurd Müller, Nyere dansk Malerkunst, Kopenhaagen (1884).
- Peter Nørgaard Larsen, Elisabeth Jerichau Baumann, Øregaard Museum (1996)
- Peter Nørgaard Larsen in: Weilbach, Vol. 4, Kopenhaagen (1996).
- Elisabeth Oxfeldt, (2005), Nordic Orientalism: Paris and the Cosmopolitan Imagination 1800–1900, Museum Tusculanum Press. ISBN 87-635-0134-1
- Sine Krogh og Birgitte Fink, Breve fra London. Elisabeth Jerichau Baumann og den victorianske kunstverden, Ny Carlsbergfondet og Strandberg Publishing (2018)
.jpg)
