Elisabeth Amalie Eugenie Wittelsbach sündis Münchenis pere kaheksast lapsest neljandana. Tema isa oli hertsog Maximilian ja ema hertsoginna Ludovika. Elisabeth kasvas üles BaierisPossenhofeni lossisStarnbergeri järve ääres.
Keisrinnaks saamine
Aastal 1853 läks Elisabeth koos ema ja 18-aastase õe Helenega reisile Austria kuurorti Bad Ischli lootuses, et Helene võidab seal 23-aastase Austria keisri Franz Josephi südame. Kuid Franz Joseph armus hoopis 16-aastasesse Elisabethi. Nad abiellusid 24. aprillil1854Viinis Püha Augustinuse kirikus.
Keisrinna ja kuninganna
Elisabethil oli Habsburgide range õukonnaprotokolliga raske kohaneda. Riigiasjadega Elisabeth ei tegelenud.
Elisabeth hoolitses väga oma välimuse eest. Tal olid väga pikad juuksed, mis võimaldasid õukonnajuuksuril fantaasiarikkaid soenguid teha.
Elisabeth toitus väga rangelt ja kandis korsetti, et säilitada 172 cm pikana oma 50-kilost kehakaalu. Tänapäeva mõistes elas ta anoreksia piiril.
1860 Elisabeth haigestus. Haiguse põhjused arvati olevat psühhosomaatilised, see tähendab psüühikast, mitte välismõjudest tingitud. Enda ravimiseks reisis Elisabeth mööda Euroopa kuurorte, näiteks Madeiral, Ungaris, Inglismaal ja Korful. Viinis tabas teda siiski haigushoog.
1898. aastal reisis ta hoolimata atentaadihoiatustest inkognito Genfi. 10. septembril lahkus ta hotellist, et minna koos krahvinna Irma Sztáray de Sztára et Nagymihályga Genfi järvel oodanud aurulaevale. Kuna keisrinnale ei meeldinud rongkäigud, oli ta kaaskonna rongiga sihtkohta saatnud.
Kui nad mööda promenaadi kõndisid, lähenes keisrinnale 25-aastane Itaalia anarhist Luigi Lucheni. Kui mees jõudis keisrinnani, teeskles ta, nagu oleks komistanud, ja pussitas märkamatult keisrinnat 10 cm pikkuse viiliga.
Tegelikult oli Lucheni soovinud tappa Orléansi hertsogi, aga mees lahkus Genfist varem ja Lucheni ei leidnud teda. Kuulnud, et keisrinna on linnas, otsustas ta mõrvata hoopis keisrinna.
Pärast pussitamist varises naine kokku, aga ta aidati püsti ja toimetati laevale. Keegi ei saanud aru, et keisrinnat on pussitatud. Laeval kaotas ta teadvuse ja kukkus kokku. Laeval arsti ei olnud, aga pardal leidus reisijate hulgas endine meditsiiniõde, kes soovitas naise tagasi hotelli viia. Laev oli aga sadamast väljumas ja meeskond laeva ümber ei pööranud. Kolm meest toimetasid Elisabethi viimasele tekile ja panid pingile lamama. Keisrinna tuli teadvusele ja krahvinna Nagymihály küsis, kas tal on valud. Elisabeth vastas eitavalt ja küsis: "Mis on juhtunud?" Seejärel kaotas ta uuesti teadvuse. Siis avaldas krahvinna laeva kaptenile Elisabethi tegeliku identiteedi ning kapten käskis laeva ümber pöörata ja tagasi sadamasse sõita. Sadamas toimetasid laeva meeskonnaliikmed naise improviseeritud kanderaamil tagasi hotelli. Kui ta tõsteti kanderaamilt voodisse, oli ta juba surnud. Kui saabusid kaks arsti, jäi neil üle konstateerida naise surma: kell 14.40 kuulutati keisrinna surnuks.
Elisabeth oli selleks ajaks olnud 44 aastat Austria keisrinna ja Ungari kuninganna.
Elisabeth ei kasvatanud oma lapsi ise; seda tegi tema ämm Sophie, kes pidas Elisabethi "rumalaks nooreks emaks". Elisabeth nägi oma lapsi harva, sest eelistas reisida.
