Eino Pillikse (20. märts 1914 Jaroslavl – 25. november 2004 Tallinn) oli eesti elektriinsener, harrastusajaloolane ja kodu-uurija.[1]
Elulugu
Eino Pillikse oli mehaaniku poeg.[1]
Lõpetas 1933. aastal Tartu Poeglaste Gümnaasiumi. Õppis aastatel 1936–1948 (vaheaegadega) Tallinna Tehnikaülikoolis, 1946–1948 Tartu Riiklikus Ülikoolis matemaatikat, lõpetas 1965. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi elektriinseneri erialal. 1940. aastal lõpetas Sõjakooli aspirantide kursuse (lipnik). Korporatsiooni Tehnola liige.
Töötas 1936–1944 Riigi Ringhäälingu tehnikaosakonnas. 1944. aasta aprillis arreteeriti, põgenes vanglast ja varjas end sakslaste lahkumiseni. Oli 1944–1947 Vändra Keskkooli matemaatikaõpetaja, 1947–1948 Tartu Industriaaltehnikumi õpetaja ja osakonnajuhataja. Arreteeriti, oli 1948–1954 vangilaagris. Pärast vabanemist töötas peaenergeetiku ja projekteerijana, 1968–1974 oli EKE Projekti vaneminsener. Aastast 1974 pensionil.[1]
Eino Pillikse on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.
Isiklikku
Eino Pillikse vend oli kirjanik ja ajakirjanik Eerik Laidsaar.
Teadustöö
Aastast 1932 tegi kaastööd ajalehtedele Vaba Maa, Päevaleht, Rahvaleht jmt. Nn Pillikse valemi rakendamine kõrgepingeliinide rajamisel võimaldas aastatel 1960–1975 säästa üle 3200 ha metsa. Oli "Põllumajanduse entsüklopeedia" (I kd ilmus 1998) kaasautor. Osales Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimisringi tegevuses. Oli 1984–1987 mälumängu "Kaitse loodust" mängujuht.
Esines raadios ja televisioonis. Looduseuurijate Selts (LUS), Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Kodu-uurimise Seltsi asutajaliige, korp! Tehnola taastamise algataja (1989) ja auvilistlane (1991). Üle 100 trükise kultuuriloost, tehnika ja põllumajanduse ajaloost (mitu uurimust jäid käsikirja).[1]
Teoseid
- Peto ad cantum (kaasautor P. Kadarik). Tallinn, 1990
- Traktoristide kursused 1941. aastal. Tallinn, 1991
- Rakke riigimajandi kujunemine 1940–1990 (kaasautor V. Lehtla). Rakke, 1991.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
Kirjandus
