Ehkki eestluse selginemise ja ümberkujunemise üks murranguid toimus rahvusliku ärkamise raames 19. sajandil, ei saanud tollal valdavaks metatasandi mõtlemine eestluse tähendusest. 20. sajandi alguses pälvis laia kõlapinda Noor-Eesti ringkondade kriitika suletud rahvusluse suunas, millest sündis hiljem korduvalt kajastatud ja ümbertõlgendatud üleskutse: "Jäägem eestlasteks, kuid saagem ka eurooplasteks!" Seevastu 20. sajandi teisel poolel, mil Kodu-Eestis valitses Nõukogude okupatsioon ning suur osa eestlastest sai Teise maailmasõja tagajärjel väliseestlasteks, hakati eestlusest sagedamini kui iial varem kõnelema kui millestki hoidmist väärivast. Eestluse hoidmisest on räägitud eriti seoses eesti kultuuri säilitamise ja arendamisega väljaspool Eestit. Eestlusele omastena on mainitud ka nähtusi, mis pole küll Eestile ainulaadsed, kuid mida autorid peavad rahvuslikule kultuurile oluliseteks, näiteks peretalusid[3] ja kõrget raamatukultuuri[4].
Eestluse olemuse, Eesti ja eestlaste kultuurilise ja keelelisest ainulaadsuse tõlgendamisel on valdavalt pöördutud ilukirjanduse poole. Nii on eestluse parimate iseloomustajate seas nimetatud Anton Hansen Tammsaaret, kes viieköitelises romaanis "Tõde ja õigus" kajastas Eesti elu 19. sajandi lõpust iseseisvusaja alguseni 20. sajandil, mil omariikluse rajamine, haridustaseme tõus, linnastumine ja muud mastaapsed demograafilised ja poliitilised protsessid muutsid järsult nii Eesti igapäevast olustikku kui ka eestluse väljendusvorme. Luules on üks tähtsamaid eestlusest kirjutajaid 20. sajandi teisel poolel olnud Hando Runnel, kelle luuletustes põimuvad maalähedane olustikulisus ja filosoofiline üldistus rahvalaulule lähedaste vormidega. Samas on 21. sajandil peetud oluliseks eestluse kujutajaks ka Andrus Kivirähki, kelle romaanid "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu" on küll suuresti eneseiroonilised, kuid tõstatavad olulisi küsimusi traditsiooniliste väärtuste olemuse ja muutumise teemal, ning on avaldanud mõju ka teistele kultuurižanridele.
Esseistikas on eestluse silmapaistvamate käsitlejate seas Oskar Loorits, kes avaldas 1932. aastal raamatu "Eesti rahvausundi maailmavaade" ning 1951. aastal teose "Eestluse elujõud". Suurem valik Looritsa eestluse-teemalisi tekste ilmus 2000. aastal kogumikus "Meie, eestlased". Viimaste aastakümnete üks tuntumaid ja populaarsemaid eestluse mõtestajaid on semiootik ja esseist Valdur Mikita, kes teostesarjas "Metsik lingvistika", "Lingvistiline mets" ja "Lindvistika" vaatleb eestlust nii selle ajaloolisel (ja isegi eelajaloolisel) taustal kui ka tänapäevas, looduseläheduse ja tehnoloogialembuse ristumiskohal.
