Ülevenemaalise sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) partei loosungiks oli “maa ja vabadus”, samas oli aga esseeride partei oli väheseid Vene poliitilisi jõude, kes vähemalt sõnades tunnustas rahvaste enesemääramisõigust ja föderatsiooniprintsiipi riigi ülesehituses.
Lahkulöömise põhjuseks olid liiga erinevad olud arenenud kapitalismiga Eesti ja talupoegliku Venemaa vahel.
Partei loomine
Iseseisva Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei loomine teostus 1917. aasta sügisel, Venemaa SRP eesti osakondade II kongressil 17.–20. septembril (vkj) Tartus. Kuna Eestimaa esseeride poliitiline liikumine oli tihedalt seotud Venemaa SR ning Tallinna organisatsioonis alul tugev vene element ja selle mõju, mille tagajärjel töötati eesti sotsialistide-revolutsionääride eraldumise vastu ja kuna samal vaatekohal oli suur osa parteiliikmeid, siis jäi sotsialistide-revolutsionääride partei eesti osakondade kongressil 16.–17. juulil 1917 Tartus iseseisva eesti partei loomise küsimus esialgu lahtiseks. Piirduti ainult partei eesti osakondade keskkomitee valimisega.
Eesti sotsialistid-revolutsionäärid nõudsid Eesti osariiki demokraatlikus Venemaa föderatsioonis. Pärast VSDTPbolševike võimuhaaramistVenemaal aga võeti koos teiste sotsialistlike ja kodanlike parteidega suund omariiklusele. Sotsialismi peeti siiski kauge tuleviku eesmärgiks, kuhu tuli jõuda mitte revolutsioonilise klassisõja, vaid parlamentaarse riikliku elu ja legaalse klassivõitluse kaudu. Partei pahempoolne tiib, kuhu kuulus ka H. Kruus, tegi lühikese aja vältel (1917. aasta detsembris) koostööd VSDTPenamlastegaEestimaa Nõukogude Täitevkomitees. Et sotsialistid-revolutsionäärid polnud nõus Eesti iseseisvuse ideest loobuma ega pooldanud VSDTP enamlaste üha hoogustuvat vägivallapoliitikat, siis koalitsioon viimastega lagunes. Esseeride puhul oli peatähelepanu talurahva probleemidele.
Jaanuaris 1918 avaldasid esseerid ajalooliselt esimese programmilise Eesti iseseisvuse kava brošüüris "Eesti Töövabariik", autoriks Gustav Suits. Samal ajal andis Hans KruusNõukogude Venemaa valitsuse rahvusasjade rahvakomissarile Jossif Stalinile Petrogradis üle memorandumi Eesti iseseisvusest ja Eesti Töövabariigi loomise kavast. Stalin pidas arutelu vääriliseks üksnes nõukogude vabariigi väljakuulutamist Eestis, kuid ütles, et sellega pole kiiret.
1918. aasta alguses ilmus 5000 eksemplaris 16-leheküljeline brošüür pealkirjaga "Eesti Töövabariik", alapealkirjaga Eesti Sotsialistide-Revolultsionääride Partei märgukiri Eesti iseseisvuse küsimuses. 3. jaanuaril 1918 esitati Eesti Töörahva Nõukogu Täidesaatvale komiteele saatkonna kaudu, millesse kuulusid Gustav Suits, Johannes Semper ja Jaan Kärner, Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei märgukiri Eesti iseseisvuse asjus, milles pooldati Eesti riiklikku iseseisvust, mitte aga sotsiaaldemokraatide propageeritavat ühist riiki Nõukogude Venemaaga. 4. jaanuaril ESRP Keskkomitee koosolekul otsustati koalitsioon bolševikega lõpetada, sest juba selle ajani umbes paarinädalaliselgi koostöö ajal oli selgunud, et sotsialistid-revolutsionäärid ei suuda avaldada bolševikele pea mingit nimetamisväärset mõju, kuna aga viimased kasutavad koalitsiooni, et oma partei diktatuuri näidata töörahva valitsusena.
Asutava Kogu valimised
Eesti Asutava Koguvalimistel1919. aasta aprillis said esseerid 120 kohast seitse ja nad moodustasid seal kõige pahempoolsema rühma. Asutava Kogu tribüünilt esines Kruus mitmel korral prokommunistlike avaldustega ja terava kriitikaga valitsuse aadressil ning nõudis kõige radikaalsemat maareformi. Avalikkuse tähelepanu pälvis tema ennustus nõukogude võimu maksmapanekust Eestis revolutsioonilisel teel, mida kõneleja hiljem kvalifitseeris “deklaratiivseks ütlemiseks”.
Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei keskkomitee asus 1919. aastal Tallinnas, Kinga tänav 7. Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei keskkomitee häälekandjad olid ajalehed: Töörahwa Wõitlus, Wõitlus, Töö ja Wõitlus ja ajakirjad.
Hugo Raudsepp "Sotsialistide-revolutsionääride partei Eesti osakondade esimene kongress Tartus" (1917; kordustrükk kogumikus "Nüüd ma tahan mõõka tõsta", Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 80–87)
Hugo Raudsepp "Iseseisva Eesti sotsialistide-revolutsionääride partei loomise mõte" (1917; kordustrükk kogumikus "Nüüd ma tahan mõõka tõsta", Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 88–94)
